olen minagi natsionalist.

rahvuslikku paatost segatuna ajaloohõngulise vaatepunktiga:

Toonelasse pean mina minema

Hiies kivil ma ohverdan enda
et Taara mu vendi avitaks.
Midagi enamat ei saa mina anda,
et paganad rõhujad hävitaks.

Mõtlen hetke veel omakste pääle,
kui langen külmale kivile.
Tunne nagu kukuksin jääle,
kui kaugusest kostab vile.

Eemalt hämarast metsatukast,
saabub ratsanik kui soe.
Toob teate, võit on meie!
kuid enam miski ei loe...

veri kivilt pole voolanud ära,
kui kostab ratsaniku hõik.
hilja, sõber, nii külm on tera,
mina andsin endast kõik.

midaiganes

Uni tuleb vaid viivuks
tuleb nagu linnutiivul
kuid kaob ka sama kiiresti
ta kaob nõnda kindlasti.
Läheb lendu avarusse
kaob taeva põhjatusse
hõljub tähistaeva all,
üksik kuumaõhupall.
kaugel pinnast kindlast
uni lendleb minu kindast
nagu lõhnahelbed kaovad
põhjatusse aega vaovad.

Mutike

Mis sa vatrad, vanaeit
ütlen kohe, must sul kleit.
pole vaja lolli juttu
muti, tõmba kohe uttu.

mõttetu möla sind ei aita,
kui näed viga, vaja laita.
ära pirise, aina vesi sul ahjus.
no kurat, mul pole sinust kahju

jälle tagasi.

et inspireeritult Gruusias toimuvast hetkel, tuli ka midagi paberile panna:)

Maailmasõda
Veri, pisarad ja lein
Päevad mööduvad

Mööduvad rõskelt
Pimedus, vaikib valgus
Mitte lõpp, algus...


ja midagi ebatraditsionaalset kah:

Lahkun.
Südames valu,
lahkun...
Kuid ei lähe
igaveseks.
Vaid nii vähe.
Igaveseks
ma ei lähe.
Tulles tagasi
hiljem.
Siis näeme
uuesti.
Hiljem...
Aitäh,
et ootasid!