absurdikogumikvolmaeiteamitmesnumber

Saastunud organism

pole miskit uut.

Mandunud onanism

ei inimeses muud.

 

Kuid ikkagi me veel

oma peatäie veega,

ning AIDSihaige meel,

me eestlased oma meega.

 

Plasmataskud mitokondris

ütlevad mul üht.

Kui elan terve elu gondlis

olen tühi koht.

 

Mõistmatuks mõistatuseks mulle jäävad elu aganad.

Ei leia ma oma absurdse mõttekülvi tagamaad.

vahelduseks haiku jälle

Lihtsalt lõppeski
ajalt pikk eksisteering
tean, mida teha.

Uus aeg tuleb nüüd
vanast vaid parim kaasa
ikka edasi.

ei ole minu sulest aga puhas kuld!

ole meheks
armin karu
laena mulle
miljard

tahan osta
helistuudio
kus bassein
ja piljard

hõljumas seal
hessehipid
rohelises
vines

kõhutantsu
ette näitab
sinu tütar
ines

ole meheks
armin karu
laena mulle
miljard

tahan teada
seda tunnet
kui on kodus
piljard

mõningaid akrostihhoneid.

Elu, mis see küll on?
Laine ehk, mis lööb randa?
Uus tuuleiil ehk on?

On midagi, mis kaugustesse
Näitamas on suunda.

Palju temalt tahame,
Ikka saame vähe, kuid
Ikka ainult tahame.
Rikkuda ju seda võiks
Ilusama elu nimel.
Toda tahet, mis kõik
Uudse elult imeb.

Avastada endale me
Viivu vabadust ju võiks
Avastada rõõmu tee.
Rumalatele see tõik,
Usu, elu avarus,
See on suurim kavalus.


Ja vastutasuks elule ka surma:

Mida otsid, vanamees
Uuest maailmast siit?
Surmal vaid uste ees
Tuleb rõhuv teeviit.

Sinna ajaratas viib
Uuest kohast tagasi.
Rapitud nukker linnutiib
Mõtlikult seal vagusi.

Surm, jube või hoopis hea?

kas see polegi siis see mille jaoks kogu elu me rügame, teeme tööd, tunneme rõõmu ja valu. kõik selleks et ükskord surra ja see kõik unustada.tekib küsimus, miks? miks siis elada? aga selleks, et see võimalus on lihtsalt antud, ja mitte selle üle pead murda.

Surm on see ju alati olnud,
mille jaoks me elame.
Hiljem mõtled, aru polnud,
mu elu oli pöörane.

Mured ja rõõmud, head ja vead.
Ammu neid enam ei ole.
Vähemalt nüüd sa kindlalt tead,
Surm- see polegi kole.

Miks karta seda, millest üldse ei tea.
Nagu surm, äkki on see hoopis hea?

alleaa, jälle tagasi!

filosoofia on mõtete põhialus, selleta mõttetegevus on valus. <--- nagu juba kuulsad roomlased on öelnud.


ja midagi veel absurdikogumikku:

edasi ja tagasi
elutee mind viib
tagasi ja edasi
nagu poritiib
nukra ratta all
veeren aina edasi
nagu lumepall
eluga ainult edasi
mu argipäev on hall.

elame, näeme.

praegusel hetkel on nii.

See loom nägi armetu välja,
karv pulstinud ja pragunenud koon.
silm tuhmund ja alati näljas,
ent mina temast laulusid loon.

see loom kõnnib muretult ringi
tema radasid needus ei tea.
tema enese nimel ei tingi,
jumal teab kas ta elama peab.

kuid see loom kelle hoida on maja
ootab hommiku hakul meest.
kelle toetavat sõna on vaja,
et pageda hirmude eest.

ent siiski nüüd see on juhtund,
mis ikka peab juhtuma,
et mehe keha on jahtund
ja hing hakkab jahtuma.

mind kantakse jalad ees välja
ja loom jääb elama nii,
et keegi ei mõista ta nalja
ja nuttu ka nagunii.

ma tean et mu elu on kaduv
ma tean et ma surema pean.
paljas õhuloss õnn mida adun.
ja mu voorused, needki vaid vead.

U. Alender

Kronoloogilinebaloogiline.

Kronoloogilisse järjestusse võiksin panna
kogu jura maailmas.
Loogilisse aga panna ma midagi ei saa
sest midagi on silmas.
Vastik pind, liigub vaikselt sarvkoe ees
ja ära ta mitte ei läe.
Kui jääbki mädanema silma tagumisse nurka
siis ma midagi ei näe.
Kuid kas näen nüüdki nagu ennist arvasin,
ei ole ju midagi loogilist.
Ei aabitsas, ei piiblis, ei ka siinses luuletuses.
ainult kronoloogilist.

eks kõigil ole midagi südamel:D

Naabrimees

Tore, naaber tuleb jälle,
oma uue mersuga.
sellist mul ei ole.

astub välja autost,
seljas armani ülikond.
sellist mul ei ole.

astub sisse oma uksest,
miljonidollari vaatega korter.
sellist mul ei ole.

annab naisele suudluse,
eelmise aasta miss universum.
sellist mul ei ole.

lülitab tööle televiisori,
laiekraan, kõik kanalid.
sellist mul ei ole.

kuid siiski ma ei kadesta teda,
vaatan ja olen naerul näoga.
õnneks ei tea ta veel seda,
et ta lapsed on minu näoga.