Jõulu-ja talvevaim

Talve puhul kirjutasin koolis erinevaid luuletusi, ei tea mida arvata.

Jõulumeenutused

Mälestused on ju kõik niivõrd visad kaduma

Meenutuste sooja hingust tahaks veel kord aduda.

Kui mäletada veel ma suudaks emakese sooja süle,

seda kuidas kelguga ma lasksin autoteedest üle.

Just seda, märga, valget, külmund koorikuga lund.

Ei mäleta ma enam ammu, sellest nägin vist vaid und.

Seda sooja jõulutunnet, vahest vaid ma mäletan,

kuid enam mitte, istun väljas, hanges üksi külmetan.

Ei ma siiski heida meelt, kui talv on jälle saabund.

Elurändur, tee viib koju, ukse ette olen maabund.

Rännak pikk läbi lume, kõht on päris tühi.

Palitu ma võtan seljast, lume ära pühin.

Tunnen vana tutvat lõhna, emakese piparkooke,

õueköögist mahe humal - isa segab jõulujooke.

Varsti meenutused eluteest mul on täies hoos,

Kas inimloomal muud on vaja, kui pere on kõik üheskoos?

Talveulme

Lähen õue, kukun mütsti, jälle täielik on pang.

Täpselt minu sammu ette istutand end lumehang.

Tõttan metsa poole kiirelt, lumi tuiskab taga.

Tilgakese kollast lund ma jätan endast maha.

Kõnnin, jooksen, müttan - kukun...

- jälle katki jopelukud!

Leban, püstitada end ei viitsi,

mõtisklen ning märgun siiski.

Hüppan üles, süda viivuks härdub.

Mida ma näen, hingamine tardub.

See on hooaja viimane seen!!! - kärbseseen,

auf wiedersehn...

arvan, et eks igaüks ole mõelnud milline oleks maailm siis, kui teda poleks sündinud. nii minagi ja jõudsin järeldusele, et vahet pole, midagi ei muuda see niikuinii ja parem olla sellega rahul. 

Olen vahel mõelnud,kui mind olemas ei oleks.

Milline maailm siis küll võibolla oleks.

Kas praegustel sõpradelgi oleks selline elu?

Kas oleks piisavalt palju seda praegustki melu?

Kuidas rohi lõhnaks ja puud kohiseksid siis,

usun , et pisut teine oleks nende nukker viis.

ei tea, kuis inimloom siis välja võiks näha,

ei tea tõesti, ja sinna pole ka midagi teha.

kuivõrd vaagida võin selle üle , mis oleks nii

kui kõik oleks minu pärast alatiseks teisiti.

 

Ei mõtle ma, et oleneb see siiski ainult minust,

nii võin ma ka öelda, kui mõtlen ma sinust.

Kõik see mis praegu maailmas on olemas,

eks loodud ikka selleks, et hea tulevik on tulemas.

Ega alatiseks polegi seda, tulevik mõne jaoks tume.

nii mõnigi võib vaid viivu pärast kaotada jume,

aga tea, muutub kõik siis, kui lõpuks sured.

nii minagi, nii kõik teised olendid hetkel kes olemas,

pole meelt heita mõtet, uus põlvkond, kui meie suremas.

Paljude soomepoiste tüüpilised elusaatused on luuletusse „Jälitatu“ valanud sotamies Endel Härm. Minu arvates parim luuletus, mida olen lugenud.

 

JÄLITATU

 

Kuulen nutvalt aknaklaasilt vihma kurba tooni.

Jälgin, juuksekihar laubal, elu karme jooni:

 

Koduaed täis kirsiõisi, hea isa, vend.

Veel kord ema käte vahelt tahaks leida end.

Koolimüts jäi vara varna, klade ootas tinti;

Kiiver peas, liig vara söötis käsi kuulilinti.

Ajal, millal tantsutunnis põrand foksist võppus,

Käis meil kõrvetavas liivas tüütu riviõppus.

Ajal, millal naerdi, lauldi, tantsiti ja murti truudust,

Tundsime me mullakraavis padrunitepuudust.

Ema! Keelasid mul ükskord kärbsel haiget teha-

Iga päev meil tuli matta emapoja keha.

Vangilaagrid. Okastraadid. Raudteekraavid hauaks.

Naer ja juttki unustati. Unustati kauaks.

Teada sain, et leivaviilak inimest võis toita,

Veelgi enam – sama leib võis suid ja sõnu köita.

Praegu tagaaetav, siiski tahe eluks visa.

Ema! On see minu süü, et eestlane mu isa?!

 

Kuulen nutvalt aknaklaasilt vihma kurba tooni.

Jälgin, juuksekihar laubal, elu karme jooni.

Kõik on kord tulnud

sama kiirelt läinud.

mõned asjad aga siiski

ei ära unu iial.

Ei unu, ei kao

ei taha minna ära

vaimud, luupainajad ja

kodukäijad, sortsid.

Inimesed isekeskis 

vangutavad pead ja

mõtisklevad, kuidas siis

saaks ka minust teadja.

Kuni rõhuv taak ei kadund

pole hingessa, ei meelessa,

siis teadmist minagi ju tahaks.

kuid ei saa, ma pole üksi.

Ma pole üksi, ja

eal pole olnud.

aga vahest siiski tunnen

et ehk niigi parem.

Miks tarkust otsida

teadmatute hulgast.

miks usku uskmatute seast.

Kui leida ei seda saa

ja võrdluses sa endaga,

niigi juba tarkuse tipp.

Mõtiskledes jõuan sinna

igavikku, pimedusse,

ning vaikselt adun

et kõik mõttedki on kadund

ning jäädes iseendaga

ma siiski pole üksi..

midagi erinevat vahelduseks

mõningad mõtteterad, mis on tulnud arutamisele viimase paari kuu jooksul, ja mille üle on päris hea vahel pead murda.

-tulevik on minu jaoks abstraktne mõiste, nagu püha vaim kristlastele-nad usuvad millessegi, mida ei eksisteeri.(steinbock)

 

 

-mõistame üksteist ja üritame mõista neid, kes midagi ei mõista (tundmatu autor)

 

-elada, et võidelda järgmine päev jälle (tundmatu autor)

 

-filosoofia on mõtete põhialus, selleta mõttetegevus on valus. (steinbock)

-sa loed ridade vahelt, aga paraku valede.(steinbock)

Ja kindlasti on kõik kuulnud ütlust,et parem varblane peos kui tuvi katusel?? alljärgnevalt mõned variatsioonid, mis on päris paljuütlevad:)

Parem varblane peos, kui tuvi perses

 

parem varblane peos kui karlson katusel

 

Parem varblase peol kui tuvi matustel.

Kuramuse erisoovil lisan ka järgmise, roppusi ei karda:

Parem munn peos kui vitt katusel.