suunurgast hampapraost pritsin välja tati
Jalg jala ette käin, ma midagi ei näe
käies aina edasi välja sirutan ma käe
olen pime...
Naabrimees mul rõõmsalt ütleb jälle "nägemist!"
Mõnitust kuuldes surun rusikasse käe
Enam pole temaga mul rohkem tegemist
kui kõrvuti me käime, temagi ei enam näe
olen pime...
sõiduteele marssides ma vaatan ikka ringi
kuigi kasu pole sest, nõnda pilditu on tee
tunnen õrna põrkumist vastu viksit' kingi
nüüd tean, olen kurt ka kurat veel.
olen pime...
ja pole ime,
kuna kurdistunud olen ka
hea et rääkidagi saan.
1 comment:
Haha, tuttav pealkiri.
Post a Comment