varajane hommikutund on kena asi iseenesest. taevas on suhteliselt suvine juba päikesetõusu ajal, aga visates pilgu maapinnale läheb igasugune tuju ära. see selleks.
Sõidan
vaatan aknast välja
kulgen
autobussiga metropoli poole
mõtlen
saiaga kustutan nälja
tean
et püüdlen teadmise poole
Jälgin pilguga mööduvaid kõrgepingetraate
korra kiirustan, seejärel aeglustan
kuid üks tunne häirib siiski nõrku kehavääte
kõik niivõrd tuttav, kuid niiväga kardan.
nii selge on kõik, teisalt nagu sogases vees.
ehk pisut hirmu tunnen saatuse ees
No comments:
Post a Comment