Elu võib lugeda lõppenuks,

kui oled kaotanud usu endasse.

Inimese võib lugeda uppunuks,

kui õhuelementi asendamas vesi.

Jalanõu võib lugeda läppunuks,

kui jalast ära teda pole võtta mahti.

Elusolendi võib lugeda rippunuks

kui liialt kaua, tugevalt on kõiges kinni.

Kui minagi emaüsast välja ei kippunuks

ei saaks mindki nimetada elu orjaks,

vaid vabaks hingeks.

toreda sõbra mihkli luulet lugedes...

alustuseks veits reklaami mihkelpoisile:

http://www.mihkelm.blogspot.com

ja nüüd siis minupoolt midagi, lugedes mihkli luulet:

pohmas mardipäev

hedonistlikku ajalukku läeb

kui viimne vaevatus

ja põhjatu aevastus

langeb mu peale jälle

tunne nagu oleks kainuses

ning pooleldi mureaimduses

teatavasti mardipäev kiirelt tuleb

ja sama kiirelt läeb, pohmakasse suren.

mitu päeva kestab seegi aasta 

kestab mardipäev ja jõulud, muugi saasta

häda neile kes põletavad jaanipäeval

lõket ega võta joomist vaevaks.

veel suurem häda neile kes seda teevad

headmeelt ei endale, ei teistele, pohmellis keevad.

sorry truu kaaslane miku

et su luule niimoodi ära situn.

aga hetkeajenduses oled muusaks mul

loodan et kui minul, meeldib pohmell ka sul.

sest teised vihkavad seda...

Kirbe näljahäda

tume ajumustus maas poris lamab

helgeid viire

pole enam näha- niivõrd kiire.

Vanurite viletsuseks

ning nooremapoolseks lolluseks

välja käimata

nii mõndagi uut matan.

ei näe enam

kusagil ühtki interpreteeti

ega iludust

ega intelligentsust,ühiskonnal mõjub

surmav süst.

Ma olen suurem kui maailm,

olen isiksus, 

kes on elu kammitsais-

suurimas karistuses,

mis eales su peale võib langeda.

"Rahvast nad ju röövida oskavad. Kõige enam on aga Eesti rahvas kaotanud tublisid inimesi. Kõik saab tagasi, kuid inimesi enam ei saa. Sellepärast peab keegi ikka kunagi kohtus vastust hakkama andma. Kui see seaduslikult ei toimu, võib Eestis uus vabadussõda alata..."  - "Lindprii ja teised" Raivo Kaik.

Ood iseendale ja neile..

Ruudulised seinad, põrand kolletanud lehtedest kaetud

vargsi keegi, kes pole teadlik endast, saab üles aetud.

Virgub, tõrgub tööle minemast, kuid saab siiski hakkama.

Tal laskub suurem kohustus, peab organismi elu tagama.

Suureneva vaevaga saab juhtpulti ennast seatud,

avab luugid, kontrollib kas süsteemid on veatud.

Hetkeks tagasivaadet teostab, puudub eilsemälu

Eks vaid iseendale see-eest saab avaldada tänu.

Kontrollpult töötab, ühendused on alles korras

Puudu pole midagi, pole öösel külastanud varas.

Järsku, tugev raputus, mälukaotuseäär

süttivad Hädaolukorratuled, Higist nõretab säär.

Paneeli võttis vilkuma, korrapäratud kujundid keset.

Õnn, et see olukord kestmas on vaid ajutiselt.

Süsteemid saab toimima taas ehk keskpäevaks

asjaolud laabuvad, kes seda töökat meest asendaks?

Ei keegi muu saa ju juhtida elusorganismi intelligendiga pärilikult

kui aastatepikkuse väljaõppe läbinud härra Mõistus isiklikult.

võõrvõimude sissesiginemisel alati

oleme olnud nende ees alasti,

vaid üksik hääl laanes kaigub-

"Pigem surm, kui kestev haigus!"