Sai mingi hetk alustatud romaani kirjutamisega. Vahest harva kui vaim peale tuleb siis jätkan jõudumööda. Aga mõtlesin et hakkan vaikselt siia ka postitama, ja ega muidu polekski, kui poleks minuga kurjustatud juba, et miks ma blogi edasi ei pea:) aga pole hullu, siit tuleb siis esimene peatükk absurdihuumoriraamatust "Jeesus armastab Eestlasi" mis tahab romaani nime kanda.
Jeesus armastab Eestlasi
1 peatükk.
Saame tuttavaks!
Jaanus on tavaline eestlane. Sööb, joob ja pidutseb nagu tavaline eestlane. Vahepeal magab ka natuke, kui selleks just mahti peaks olema.
Muudelt näitajatelt ka täiesti tavaline eesti mees. Keskmise kehaehitusega, pisut rasvaste poolpikkade juustega ning ilusate sügavsiniste silmadega
eesti poiss. Nagu juba öeldud, ei mingeid erilisi tundemärke. Kuid siiski, on midagi mida Jaanusele on antud rohkem, kui teistele eestlastele. Seda
on nimelt õnn, või ka õnnetus, olenevalt mispidi vaadata. Nimelt on Jaanusel imepärane komme sattuda kõikvõimalikesse seiklustesse praktiliselt
esimesest sekundist, kui ta on kodust väljunud.
Pisut ka Jaanuse kodust. Noormees elab meie kõigi armastatud pealinnas, Tallinnas. Sinna sattus ta samuti läbi
õnneliku juhuse. Nimelt on Jaanus tudeng, tudeerib autolukksepaks. Ega Jaanusele endale see just eriti ei meeldi aga kuna poisi isa on suur
autoärikas siis oli see kuidagi loogiline (ja pisut ehk ka pealesunnitud) tee.
Meie jäime aga Jaanuse korteri juurde. Jaanuse elamispind on kahetoaline tüüpiline veneaegne hubane korter tavalises kortermajas.
Astudes Jaanuse korterisse satute esimese hooga segadusse, olete sattunud kas sahvrisse, keldri või ülekoormatud
esikusse. Viimane vastus on õige. Esikus hoiab Jaanus kõike, mida tal enam vaja ei lähe, ehk siis üldiselt igasugustest vidinatest kuni
suuremate asjadeni, pisikestest poltidest,mutritest kuni kahe jalaga tugitoolideni ja muu seesuguseni välja.
Korralik kolikamber on see Jaanuse korteri esik.
Paremat kätt jääb poisi köök.
Midagi erilist sealt leida ei ole võimalik, pisike ümmargune laud, kaks tooli, meetrikõrgune külmik,
mikrolaineahi(mille kinkis Jaanusele tema varalahkunud vanaema tema sünnipäevaks) ning paari sahtliga seinakapp.
Esikust vasakut kätt jääb Jaanuse elutuba. Telekat tal pole, keset tuba on suur nelinurkne laud, laua ühes ääres on koniauke täis diivan,
teistes äärtes erinevad tugitoolid.
Keset lauda on poolenisti suitsukonisid täis tuhatoos ja mitu tühja pudelit, alkoholi ja alkoholivabade jookidega, osad peaaegu tühjad.
Elutuba näeb tal välja kui põhiline istumis-ja peokoht, Jaanus ise nimetab seda tagasihoidlikult "punkriks". Veel on Jaanuse korteris magamistuba,
esikust minnes otse wc-st mööda te just sinna satutegi.
Saate sellest kohe aru, kuna sellel toal on uks eest ära löödud, pool ust on veel hingede küljes.
Põrandal on tal väga lai madrats, kuhu vajaduse korral saab mahutada suurema rahvahulga õndsat und magama.
Seina ääres on paar tooli, põrandal sülearvuti ning toa nurkades kõlarid. Raamatukapp on tal ka olemas samas toas,
kuid raamatuid pole see enam ammu näinud. Selle asemel eksponeerib Jaanus seal erinevaid eksootilisi tühja taara koguseid.
Jaanus pole joodik, aga sõbrad toovad teinekord nii mõndagi kaasa, kuna teavad et poisil on omamoodi kollektsioneerimisharjumus.
See on tal sisse jäänud sellest ajast, kui ta veel koos vanavanematega elas.
Nimelt oli ta vanaisa pehmelt öeldes põhjakäinud joodikukalts, alustas väga erinevatest konjakitest ja lõpetas kurvalt metanooliga.
Sealt aga sai Jaanus juba algse huvi erineva taara vastu endale kontidesse ja sinna see ka on jäänud.
Üldise pildi saime nüüd Jaanuse eluolust ette aga pisut pean valgustama ka tagamaid, miks tema, põline maapoiss, üldse sellisesse kohta nagu
seda on Tallinn, sattus.
Olles lõpetanud gümnaasiumi oli Jaanusel juba siht silme ees, karjalauta otsitakse traktoristi ja tema on just õige mees selle ameti peale.
Jaanuse isale Mardile see aga ei meeldinud. Meeldis küll poisi huvi masinate vastu, kuid olles ise firmajuht siis oleks pisut häbi olnud
näha oma poega sitavedajana. Nii tuligi vanale ärimehele hiilgav idee- saata poeg pealinna õppima, kuna firmas oleks hädasti vaja
professionaalset autolukkseppa, kes teeks aegunäinud masinatest nagu uued, et need siis heausklikele kodanikele maha saaks müüa.
Mõeldud-tehtud ning kui Jaanus teisel septembril eelneva õhtu rajust peost ärkas, siis seda juba eelpool nimetatud korteris, kõrval kirjake:
" Tere, Poeg!
esiteks, ära pahanda aga sa oled nüüd Tallinnas.
Ma tean, et sa pole varem suuremas kohas käinud aga ma usun, et sa saad
kõigega hakkama. Sellest lähtudes oled sa nüüd ka eliitkooli nimekirjas
ning esimene päev algab sul ülehomme. Jätsin sulle ka poole aasta elamisraha pangakontole,
kuna ise sõidan täna Merjega Kanaaridele, ning ei plaani sealt niipea tagasi tulla.
Sina aga ole tugev ja hoia perekonna au üleval!
Parimate soovidega, sinu isa Mart.
PS: koju pole mõtet tulla, maja ja maad müüsime maha. "
Niisiis, algas Jaanuse peadpööritavate seiklustega elu pealinnas.
