Inspireerituna ühest unenäost

Minu Koht

Seisan välja pääl,
ristikheina tallan.
Järsku, kaugemal sääl
Näen, et vihma kallab.

Peagi jõuab siiagi
kosutav värskus.
Ma ootan siiani,
aga tema on kus?

Õhk on siin puhtam
ja rohi rohelisem.
aasta läbi siin puhkan,
Siin ma olen pisem.

Lindude lendu võib kuulda
künka tagant, kaugelt.
Ning armastan seda mulda
kuhu langen raugelt.

Kaugemal mõned kännud,
kuid ilus on seegi.
Hea, et seda pole näinud,
ja ei näegi keegi.

Allikale kõnnin läbi metsa,
läbi kuusetihniku.
Ning vaata, et sa
Sinna eales ei tiku.

See on minu koht
ainult minu maailmas.
Siin ei ähvarda mind ükski oht,
Ning keegi mind ei silma.

Armastus- ilus või kole?

kuna armastusluuletused on viimasel ajal hakanud maad võtma siis minu arvamus armastusest kui sellisest..ärge solvuge!

Milleks Armastus?

Armastus on lollidele.
Armastus on pime.
arvan, et ainult lollidele,
Armastus on ime.

See paneb sind tegema asju,
mida eales muidu ei teeks.
Sa teed kõik, mis vaja, kuid kas just
kive sa muudad veeks?

Teist sellist tunnet ei ole.
Väga paljude jaoks see on ülev.
Vähemalt mina selle nimel ei sureks
nimetaks seda mõttetuseks.

Ma heameelega eralduks üldisest melust
Arvan, et see on lihtne ajaraisk oma elust!

mõttetusi on maailmas liiga palju.

Lõbutüdruk

Olid kui mälestus, ingel mis naine
Tahtsid vaid mind, kuid kas sa ei näe
Et pole ma aegadest ammustest kaine
Ma pistan sul püksi oma külmunud käe

Sa soojendad seda, mis raha eest pead
Sa kuulad mind, kui käes mul pits
Sa kustutad lõbuga kõik minu vead
Kuid see on su töö, sa ajudeta lits.

seoses millegiga, mida ei tahaks mäletada..

Lootus

Kas on üldse inimesi selliseid,
Keda kogema panna tahaksin seda,
Mida praegu tunnen, nagu telliseid,
Mis rõhuvad minu väetit keha.

Olen muretsemisest juba üsna hall
Ei imestaks, kui ära koolen sedasi
Ikka tugevalt mu lootusrall
Käib peadpööritava kiirusega edasi.

Sügaval sisimas ju kindlalt tean,
Et pole see nii nagu võibolla on
Kuid minu jaoks pole üldse hea,
Et see väikegi võimalus nii suur on.

Mis usku pean ma pöörama,
Et rahuldatud saaks mu piinad
Kuid luban, kui õnn peaks pöörduma
Siis raisk, teen vägevad viinad.

Aga senikaua vaid vaikne tusk,
Tunnen, kuidas närib mu sisemust.

Veel midagi...

Inimeseloom

Minuga oled jalutanud, kord või kaks,
Kuid ikka Su pärast mul valutab maks.
Millest see tingitud, mina ei tea,
Kuid olen kindel, et see pole hea.

Võibolla sellest, et iga kord koos,
Ma rõõmust end täitsa purju joon.
Ehk sellepärast olen hullununa hoos,
Sest alati peale maksa ka valutab koon.

Olen loom nagu loom ikka.
Ma ei ütle, et olen inime.
Ja kui vastupidist väidad, pole pidu pikka.
Olen kindel, et haritus sul pime.

Bioloogiat oled õppinud?- tore on.
Äkki teada said ka midagi uut?
Kuid kas teadsid, et elupaik pole onn
Sest inimeseloomal, arvan, et kuut.



Kartlik mees.

ma kardan sind ja teisi
ma kardan mehi ja naisi
ma kardan loomi ja linde
ma kardan puid ja pinde
ma kardan armastust ja elu
ma kardan seltskonnamelu
ma kardan aidsi ja vähki
ma kardan õuna ja pähklit
ma kardan koorikloomi
ma kardan vanamoori
ma kardan kino ja filme
ma kardan äikest ja pilve
ma kardan päikest ja vihma
ma kardan hunti ja kihva
ma kardan tõtt ja valet
ma kardan kahvatut palet
ma kardan kõiki nimesid
ma kardan alatuid imesid
ma kardan vett ja vilet
ma kardan mullidega kilet
kuid surma mina ei karda
see teeb mu südame härdaks
Ma ei karda tuld ning kõrgust
sündisin ja suren põrgus.

ja midagi naljakat...

see siis minu kõige esimene luuleproov:


Talverõõm 2007

Talve saabudes kõik nii külmaks muutub.
Kõnnib memmeke, raseeritud säär.
Kuid üleöö kõik ära ju jäätub,
ning libastub memmeke ohtlikul jääl.

Jalas tal sokid, villast on kootud.
Naerda ta üle oleks ju väär,
Sest sokid need talvel paremad sootuks
Kui suvel, mil soojemast soojem on sfäär.

Üks papike härmatanud mantliga
sealsamas kõrval, meetrike-kaks
poest ostet’ tarantliga

Mis küll kulmund nagu naks
aga sajus sarnaneb hantliga.
Vanamees mainis, et mutike paks.


Ja ka haikusid olen proovinud mõnda luua, ei ütleks et head aga huvitavad kindlasti:D:

Üksiku Orava haiku

ämbriga orav
korjab puu otsast pähkleid
on alles meeldiv



Matkasell

Milleks mul vasak
kui parem jalg on raske
no kaske kaske




Elundidoonori haiku

Ka teine võeti
Kus oled, elundike?
Kallis neeruke

Vaikelu

Kell on ammu neli juba
Ning vaikelust väsinuna
Seab sammud sinnapoole,
Kus asuma peaks ta tuba.
Pea on mõtlemisest raske,
Sest see töö ju igapäevane,
Pole ime siis, magama ta laske,
Et näost ta veidi vaevane.
Hommikul ärkab ju selleks vaid
Et õhtul minna magama.
Ja eks sündiminegi oli vaid,
Selleks et hakata surema.
Kogu päeva ta nõnda vaikne,
On elu raske ka kahepaiksel.

üks minu enese lemmikuid, inspireerituna ühest üksikust puust. tundus kuidagi ideaalne...

Keegi

Mees, silmitseb üksluiselt pilvepiiri
Kangestus, temast väljub külmakiiri
Ta on vaikselt tuule käes
Kedagi ei sega, ta ei näe.
Ta laial õlal üks linnuke hale
On pesa ja peregi loonud endale
Sealt kuulda võib hädist kraaksumist
Seda uut lootust, mis ootab kustumist.
Kuid mees kõlgub, ammu näinud taevaust
Kahju temast, sellest poodust.

kuna ma tegelikult olen natuke naljamees ka ikka, siis jätkub kõvasti naljakaid luuletusi, mis inspireeritud elust enesest.



Muretu see joodiku elu.

Oi, näe, ma saabund jälle siia
Te kõik nii kenasti üheskoos
Noh, olgu, joome siis viina
Aga vähemasti kõik koos

„Sõprus ei tunne piire”-
Miks nii imelik tundub lause
Olen parm, ma ikka piinlen
Niikaua kui keegi mind maha ei lase

Seniks ärkan hommikuti ikka
Vaatan välja silman kaske
Tunnen, pole pidu pikka
Ning haaran kaasa pommi raske

Sihi sean külakeskusse toreda
Pole palju maad, küll sinnagi sumpan
Aga senikaua pean kuival olema
Kuni rattakummi pumpan.

Õhtupoolik on juba ette teada
Ostan pommi ja hakkan jooma
Siis sammud võin naftabaasi seada
Aga enne satun põõsasse kooma.

Võib öelda et jällegi
Üks ilus päev on möödund
Ja ma tean et hommegi
Ei saa ma korralikku und.

Mulle meeldib minu elu
Kuna ei oska paremat tahtagi
Olen eemal üldisest melustMul kena uus nahktagi! :D

Suudlus Läbi külma klaasi

Istun pingil, ootan Sind
Sest tulla sa ju lubasid
Kus oled, kas üksi jätad mind?
Kuigi tagasi tulla ju lubasin

Pidurite kriiksudes autobuss
Jääb seisma minu jalge ees
Ootan veel veidi, olen kuss
Kuid olen ju ometi mees!

Enam oodata ei malda
Astun treppi mööda sisse
Istun, taskus peotäis mulda
Peab kodumaa ju jääma südamesse

Autobuss annab gaasi
Kaugemalt lähenemas näen sind
Jõuad joostes lähemale, ning selle hind?
Suudlus läbi külma klaasi...
Nii teele saadad mind.

Eestimaa!

miks mitte alustada kõige ilusamast ja kallimast..

Eestimaa

Uduloor on katmas kiviaia tagust põldu
Videvikuvalguses seisan ja kehitan õlgu
Kas pole see üks kaunemaid asju,
Mida eales olen näinud?
Kas pole see siis üks kauneim koht,
Kus eales olen käinud?

Endamisi mõtlen ja tunnen südames rahu.
Ilusamat loodust kusagil ma näinud pole.
Ma tunnen, olen siia loodud ja pole sellest kahju.
Ma tean, mu eestimaa, armsamat Sinust ei ole.

Kui jalutan aasal, eemal tume metsapiir.
Siis tunnen, et õige koht minu jaoks on siin.
Ma võin tunde lebada, ja mõelda.
Ning vaikida, sest ei taha midagi öelda.

Ma ei taha rääkida,sest muidu rikun Sinu ilu.
Tahan vaikida, sest mu mõtteid oskad lugeda.
Vaikuses oleme üks, siis pole minul vilu.
Minu isamaa, võtan kõik, mis pakud mulle Sa.

Päevast!

tulin mõttele, et hakkaks avaldama oma luuletusi kuna neid on juba päris ohtralt kogunenud. kes teab, võibolla tuleb millestki muust ka juttu! igatahes, edu lugemisel!