pisut uut.

Tervitused taaskord, üle mõningase aja siis. minuga ka üht-teist juhtuma hakanud nüüd.
Nimelt, kontsertidest veidi:

27.mai @ Mönus Villem
esineb Monstercöuq ja teeb kaks setti, ühe kesköö ajal ja teise kella 1 paiku öösel. Ilmselt üks parimaid kontsertelamusi siiani jälle tuleb.

28.mai @ Rakvere "Kära Kants"
esineb MintTaara Maleva plaadituuri raames ilmselt. jah, te loete õigesti, MintTaaraga nüüd oleme üle pika aja proove tegema hakanud veidi, Priit siirdus kitarri peale ja Vilmar tuli bassi mängima. eks paistab,eks paistab...

1.juuni @ Muhu Noortekeskus
esineb ansambel Weteranid, mis on siis tuliuus skabänd. kaheksa liiget ja hunnikutes puhkpille ja muud sodi. pidu laval ja lava ees ilmselt. Ei taha ette rutata aga pole võimatu et mängime juunikuus veel selle ansambliga kuskil meeleolukal peol.

3.juuni @ Piiri Kultuurimaja
esineb MintTaara taaskord vist. kindel veel ei saa olla, sest mis teha, pean ausalt ütlema, et kogu selle asja korraldus ikka ei toimi väga hästi pehmelt öeldes. vabandust.

Ja üle kõige selle on tulemas veel jaanituled ja värgid-möllud-väljasõidud. ei oska etteruttavalt öelda, aga ilmselt mingi kokkuvõtliku posti teen ka veel millalgi juunikuus siia, sest mis saab 4.juulil? - jah, herr Vahter siirdub Vahipataljoni aega teenima, või nagu ütles herr Kahju kuskil foorumis väga hästi Monstercöuqi teemas, et "Juuli-okt on ilmselt kontserdivaba, kuna trummar siirdub Kaitseväkke mehistuma. Selline mehine bänd nõuab lisaks keskmisest pikemale pikkusele ka suuremat mehisust, sellepärast".

vat sellised on seekordsed pajatused.
ilusat suve algust!
mina igatahes ei kurda;)

kevade kohta ka üks pisike värgens

kaks kuju taeva taustal
lauglevad vaikselt veele
aina soojenev meri
luigepaar,
kevad.

kaks kuju metsa taustal
mere taustal
üksteise embuses
naudivad looduse mängu
vanalt paadisillalt
naudivad päikest
naudivad üksteist,
kevad.

armastuse aeg.

kerge õhtune mõtisklus.

"Keegi ei lõpeta cum laude"

surm terendab silmapiiril,
nagu koit ehale ulatab käe
nii surm elultki võtab väe.
katab must valge ja nii
lõpeb viimne agoonia, piin.
selle elu saladused
matan koos enda maise kehaga
võtan kaasa alatused
ja enda jäetud mälestused
ning haihtun igavesse öhe
ainus meenutus must meeltes
on mu viimne ohe
"miks läks just nii.."
Et poleks täitsa totter
see väikse elu kadu
siis loodan, minu lollustest
veel, kes veidigi adub
ehk suudab õppida.
laudki sulgesin veel mõttega, et
inimesed on ilusad ja head.
võin olla vana, noor
või tark või loll...
ma tean kuidas surra,
kuid kes ütleks, kuidas elada?

kardan, et vastuseid otsima me jäämegi,
vahest oleks targem olla loll...