spontaanne

kuradi kuradi kuradi loomekriisiperiood

ei tea mis toimub, on see siis

jooma-lolluse-või ajuhälbeperiood.

Ma ei tea, ei tahagi teada

ei saagi teada

ei huvitagi.

Kui kõik muu töötab,

ei töötagi midagi.

Ehk joovastav on see hilisöine

või öelda, et varahommikune aeg

kuid seega peaks olema hoopis rikastav.

Ma ei tea ikka sittagi..

Ole sa värviline, must või valge

löön ikka rauast naela läbi su verise palge

ja lasen sul rahus surra,

oh häda ja viletsust, maetud vaim

ehk varsti kehagi,

ei tea ma sittagi..

marmorkivist silmades helklev laik

terasnaeltest tugev hambumus

keelel alatasa hüübinud vere maik

paistab üleüldine närbumus.

lihasmass nõrgenev kulunud naha all

vasktraadist juuksed peas

lõhnataju samas ikka kaduvhall

pean olema temaga halvas kui heas.

metsik tuju vaheldumas masendushooga

kirge näitab väljagi vahest

naudib end närides mu vaimurooga

ei ole erinevust meis kahes

loomaks nimetada teda on vast liig

elab vaikselt kaaslane mul

aitab alati kui hellalt nügib piin

iseloom ei vahest pole hull

vaid koguaeg ja saatus ongi selline

et hingab minu õhku, ja ongi igavikuline.

Koerailm

Egas vihmane ilm mind kirjutama pane

teeb seda tung kaitsta, mis hale

pole loomakaitseorgan ega miskit

koeri nende ilma puhul aga siiski

kaitsen.

Happelised märjad unistused pilvist

sadades piiskadena langevad alla

Süü sest vaid mu enda silmist

ma lõpuks süüdimatuse endis tallan

maha.

Tokerja karvaga koer okastraati

oli kinnitanud enda,nähes kahju,

viimasest kiledast haugatusest saati

mõned kuldselt kõrbend kondid mu ahju

jäetud.

Vesist kutsikapilku mälestades,

mis mul vastu loomalt oli tulnud,

suure söömakriisi tõttu närides

tema nutust kintsu, mälestan surnud

loomi.

eksperimentaalne

Imelik, nii suur on kartus

või pigem aimdus surma eel

vägistan enda keha-kartus

lõhun ennast ikka veel

ja pähe mõistust ei ma võta

ei lase ennast käskida

ei kellelgi, iseenesel,

ei julge endast üle astuda.

Miks kuklas tunnetan ma hingust

nagu halb miski ootaks ees

tuba, kops must on suitsuvingust

ei miski tööta enam sees.

lootus on, kuid kadunud,

küll elab sees, olen adunud

on ümberringi kadunud.

Öösi ulun kuu poole

nagu üksik pulstunud hunt

ning huvitav, ei mõtteid

ei ideid, ei midagi enamat.

On vaid üks hale aimdus

millestki suuremast ees

on vaid tema ja must hing

mis määrat' hukule.

Vajun põlvili öö ees...

ja nutan, südamest nutan

tundes, see sööb mu keha

mu vaimu närib aplalt

kuid nutan pisarateta..

lõhestunud isiksus vaid

jäänud sõbrad,tuttavad

ja isamaa,

ma nutan pisarateta.