marmorkivist silmades helklev laik
terasnaeltest tugev hambumus
keelel alatasa hüübinud vere maik
paistab üleüldine närbumus.
lihasmass nõrgenev kulunud naha all
vasktraadist juuksed peas
lõhnataju samas ikka kaduvhall
pean olema temaga halvas kui heas.
metsik tuju vaheldumas masendushooga
kirge näitab väljagi vahest
naudib end närides mu vaimurooga
ei ole erinevust meis kahes
loomaks nimetada teda on vast liig
elab vaikselt kaaslane mul
aitab alati kui hellalt nügib piin
iseloom ei vahest pole hull
vaid koguaeg ja saatus ongi selline
et hingab minu õhku, ja ongi igavikuline.
No comments:
Post a Comment