Hetkeline

On ainult üks mis kindlalt tuleb,
Just see, et inimene sureb.
Selleks tuleks midagi ka teha,
Et saaksin surra omaenda pesas.
Just seal, mis armsaks on saanud,
Seal, mille nimel olen töötanud.
Ei tahaks , et kusagil taigas
Pean viimseid päevi ma veetma
Vaid just sealsamas paigas,
Kus pole ma olnud eales,
Ilma leiva ja veeta.

Selle ja minu vahele ei mahu kedagi.
Ei midagi, mis lükkaks mu eemale,
Eemale mu tulevikust, kuid sedagi
Ei tea, kas äkki mu lootus on vale?

Ei tea jh..

Kurb aga tõsi..

Viimati vaid sitta tuleb mu sulest
Nii äkki mõttetegevus jääb soiku.
Mis toimub, kas mu vaim sureb?
Silmitsen hullupilgul põrandal loiku.

Arvatavasti on juhtumisi vähe
Aga see-eest ikkagi üritan.
Ma saan ka elukogemusega pähe,
Kuid valgele paberile ei sülita.

Kirjutan kõigest, maast ja ilmast.
Kirjutan koolnu mädanenud silmast.
No öelge, et ma ei ole enam tasemel,
Siis surra saan rahulikult oma asemel.

Deja vu

nägin täna iseend minevikupeeglist-kuldaväärt kogemus!

Deja vu

Mõte,et välja minna
Sai liigagi kergelt teoks.
Tuli mõte, et õue-sinna,
Kus värskus olema peaks.

Astusin tänavale, ei ühtki mõtet.
Kõndisin ja eemal sääl-
Nägin inimest väikest, ta lisas tõtet.
Ta nagu mängis väljade pääl.

Lähenesin ning üritasin mööduda,
Kui väikemees vaid kergelt viipas.
Nõnda kelmikas see viibe, et mällu sööbida.
Nii mõnigi mälestus minust mööda liipas.

Temas tundsin ära enda.
Nii paljuski halvas kui heas.
Kui olin isegi veel nõnda
Väike ja ei raskusi peas.

Või kui pole enam maailmas selles.
Siis sama kerge on elada.
Kui on alkoholi peas hellas,
Siis kõik hea suudan välja valada.

Temas kõik minu peegeldus näis,
Nõnda süütu ja kerge hing.
Kui ta siis vaid edasi käis
Ja mul peas oli kerge ving-

-ving sellest, et jälle olin enda jaoks kadunud
Olen omal teel, ehk valel, aga olen seda adunud.

Ei saa ikka Jõuludest üle ega ümber.

Ikka minu mõtted veel jõuludes millegipärast, ju olid siis toredad(ehk tõesti). millegipärast tuleb jõuludega seoses kõige haigemad luuletused...

Talvemured

Lumehelbeke nii tasa
langeb minu aknale
tunnen haisu, nimeks pasa
tuleks minna kakale

Wc poole joostes
jõuan mõelda vaid
miks pott on roostes
ja kuhu paber sai??



Jõulud on meelepete.

Uksel vahib salamahti,
Kohe raipel vastu tahti.
Ei ole pikka viilimist,
Siinsamas piki piilumist.
Aga alles siis erksaks saab mu taip,
Kui põrandal väike päkapikulaip.

Naeraks natuke millelegi/kellelegi näkku ka

Suunatud (inspireeritud vestlusest lõkke ääres)

Kuradi kuradi kuradi kurat
Mis enam ma võiksin sul öelda
Kui vaid saaks siis suraks
Sul ühe lõgemest mööda

Oli ilus õhtu ja kõik olid rõõmsad
Aga ikka pead lõbu sa rikkuma
Mul grillvorstid seest võtsid õõnsaks
Aga ikka pidid näkku mul tikkuma.

Ole vait ja samas rahulik,
Miks aina tahad sa kakelda?
Oled minu jaoks nõnna imelik,
Õnneks varsti sa põõsas vaid kakerdad

Miks petad end sa inimeseloom
Enda arust oled jube koom
Aga kas tead et haiget teed
Teistel rikneb mentaliteet

Sinu roiskund sõnavale
Näitab sinu tõelist palet
Sinu jutt on ülihaisev
Oled ühiskonna mädapaise

Mis protesti sa endast kujutad
Miks oma jura igalpool ujutad
Lõpeta see libe tees
Ole normaalne, mees.

Täielik loomevaba periood on täna..

Tahaks

Mul on praegu täitsa tuju
Luuletada, kuid mis kujul?
Kas teeks värsi või soneti,
Ah, kõik üks suur serengeti.

Küll varsti tuju kaob,
Siis järgi jäävad vaod.
Sinna kus peaks olema
Luuletus nii toreda.

Õnneks praegu veel jõuan,
Kirjutada mõned read.
Sellest, kui kaugele sõuan
Aga ikka sees on vead.

Siin ei ole midagi head.
Mõtlen küll et kirjutaks veel
Aga ikka end maapõhja nean.
sest sõlme kisub keel.

No tee mis sa tahad,
Rohkem luulet mul ei tule.
Võid ju maksta mulle raha
Kuid nüüd kirjapulga sulen.

midagi uut

proovisin siis klassikaliste reeglite järgi ühe inglise soneti kah luua, tuli välja isegi mõningal määral.

Sonett

Sa oled kui unistus
Kui täitunud unelm
Sa seisad mu ees
Kui vaid silmad sulen
Kuid mis kasu sellest mul
Kui ükskord kindlalt suren
Ja kurbust tekitan sul
Siis kaovad kõik mu mured
Vaid mälestus jääb sul helge
Sellest, mis tehtud sai just
Olevik tundub niivõrd selge
Samas tulevik aga must
Elukevad veel kestab, praegu kõik laabub
Kuid ühel päeval kindlasti ka surmatalv saabub

Tere ikka uuesti!!

et ma siis jälle tagasi blogimanu saabunud. uued luuletused kah peale tulnud ja vaja avaldada. see seeria on kuidagi imelik, nagu viimane aeg olnud on.

Abstraktne Metamorfoos

Sõda ja elu
Armastus ja surm
Rahu ja Valu
Imestus ja hurm

Kalk südametunnistus
Sõda mitmel rindel
Kiilaspäisel mehel
Ajus tume pimedus

Kelme kurdude vahel
Pesa teinud rajakad
Punased ja valged
Ning mustad kajakad

Tunneb valu aina
Süvenemas konti
Kõhred ja luupaina
Alandavad tonti

Tonti, kellest kunagi
Loodeti, et kasvab
Riigimees, kes midagi
Ei tee, ja aina rasvub.


Madrused Iraagis


Üks mees ootab
Taamalt tuleb teine
Tuleb ka kolmas, neid tänaval kohtab
Võtavad istet ja ühe eine

Räägivad asjust
millest paljud ei tea
Kuid Kas just
Iraagist rääkima peab

On kole see sõda
nagu teisedki olnud
Aga salata toda
ei saa, paljudki koolnud

Kolmel mehel on kurbus
ja mure südames
Kuid kadunud argus
homme kõik uues sadamas.

Nägemus.

Kas teadsid, et
sünnimärkidelt ei saa ennustada
ning kust ja vett
ei maksa kindlustada?

Sa meenuta endal
et kõik on kaduv
lõpuks taevasse lendad
ning õnne sa adud

Räägitakse et seal olla lõbus
kõik on rõõmsad ja õnnelikud
ja nii mõnigi veel on päris kõbus
kui kätte sa annad bensiini ja tikud

Siis saab taevaski põrgut
kõik on kuum ja imelik
Ning siis kõik taevas kardavad kõrgust
Ja enam pole miski nii taevalik!