aated, lootus, usk, sõda.

mõeldes kõigile neile...

Jäänud ajahamba vahele

Oh, päikseline päev, ilus,

kõik läikes märjas murus.

Istusime klassivendadega vilus,

kui järsk piste rinda surus-

-Kuller teatega tuleb lähemale kambale.

Ja nii meiegi jalgu jäime ajahambale.

Ilm sombusemaks läinud.

Ma seisan peegli ees, end vaatan.

Minust kui katk üle käinud,

minusse sisenenud Saatan-

-Annan emakesel veel viimse musi vaid,

emban ätti, õeraasul ja vennal teen pai.

Väljas kõle tuul, rahe,

koolivendade, kamraadidega koos.

Ulatab üks sigareti, mahe,

teiselt tuleb abiks tikutoos-

-Me marsime vastu enda saatusele,

alati eks ole see vaev kõigile.

Taevas sülgab tuld, liig tugev on tuul,

näen sõpru langemas enda ette.

Tunnen pistet taas rindu, mind riivab kuul,

olen kindel, et nägin seda ette-

-Uduseks kisub pilk, näen koduseid ning tean,

Ülimuslik, kuna kodu eest surema pean.

jätkuvalt kaebliku mulla teemadel.

Hauakaevaja

Kui raudus käsi 

kammitsetud labidavarrest.

Köhatus, 

suure kogu hääl kostub kui tõrrest.

Huvitav, miks alati 

ta ümber kõik raagus on puud,

taevas on tume 

ja kõikjal vedelevad luud.

Ehk on see vaid mu fantaasia?

Labida kõla kui raksatus 

vastu kivisegust mulda.

Abivalmis härra avitab neid, 

kel iial järgi ei tulda.

Kalgi näoga teeb tööd, 

ei tuigata ükski veresoon,

härra mõistab tegevust, 

higist nõretamas koon.

Ehk on see vaid mu fantaasia?

Tunne, tast õhkub kurjust 

kui põhjatust süvikust.

Ei  eales saa üle ta kalgi hinge

ebalevast tühikust.

Lõppeks, labi nurka,

 sõõm vänge sigaret

Seab minekule hämar kogu, 

jõuan mõelda, et

Ehk on see vaid mu fantaasia?

Nüüd surivoodil meenutades 

seda õõvastavat seika.

Nõen möödumas sama meest 

enda kambriaknast.

Tuleb hetkeks taas meelde mul elu, 

läinud, võika.

Ja toaesisel ägab musta lindi all lipumast.

Mind sõbrad sängitamas mulda nüüd.

Sama mees taamalt on naeratamas mulle.

Mu kustund huultelt üle libiseb tal' hüüd

"Aitäh kestva tubli töö eest sulle!"

Selleks, et teistel oleks, kus rahus puhata...

Kuhu on koer maetud?

Karges mullas kraabib

hommiku poole ööd.

Miskipärast soovib,

et tal poleks seda tööd.

Hädapärast ulub

kuu poole viivuks

ja uuest' käpa mulda surub,

miski allapoole kisub.

Hööveldatud aia kohalt

päike hakkab tõusma

Võin vaid vaikselt ohat'

auk hakkab valmima-

-valmis ta ongi lõpuks!

vaid üks mädanenud ront

august tuleb kõige tipuks.

Kui järsku tõuget tunneb,

nii koera ongi matnud kont.

muld peale, sinna ununeb.

Kahju, et koeraga nii nüüd läks,

poleks vaid otsas minugi jaks,

siis üht kohta näidata soovin aia mastaapis

kus iga õhtu mulda ta üksi kraapis.

sorteerides käsikirju...

...leidsin midagi väga huvitavat, mis minuteada pole veel avaldamist saanud tunda. kuidagi hakkas silma..ei tea, mis ajal kirjutatud, aga ju oli vaim peal:)

Igavene Tunne

Vihmaussi vari jäätunud õlleklaasil

tuletab meelde midagi igavikulist.

Nagu tuli on igavene ääsil

või jää kuuvalgel ei jäta sädelemist.

Universumi keerdkäike ei saa mõistma mina

Ja ega vist peagi, ei vaeva sellega end-

Miks röövikul ei ole nina

ning lühikeseks jääb roti unistuste lend...

Nagu kevad saabub Tšernoboli,

kui rohi sinine ja linnud hauguvad põõsas.

Nõndasamuti teeb kahju lambiõli

mida joon kesksuviseses päikselõõsas.

Igavik on midagi keerulist mulle

Endiselt murran sellega pead

kuid olevik on see, millest kasu on mulle-

Ainult sellest võib loota midagi head.

Tunded mängivad suuremat rolli,

suuremat kui arvatagi oskad..

Mida tunned, kui näed lähenemas trolli?-

sama, mida alkassis tekitab puskar?

Tahan öelda, et kui midagi tunned

midagi mida mõistma sa eales ei saa

Sa ära pead vaeva, vaju unne.

Sellest iseenesest lõpuks aru sa saad.

dejavu eelmisest nv-st..

Ma olen väsinud,

kuid ma ei tea millest.

Mõelda vaid võin-

see on võibolla sellest,

et paar päeva kadund olin,

ja maganud ma pole.

Inimesed väsitavad

ja tunnetega lasknud üle.

Ma olen nagu tühjaks

pigistatud käsn.

nagu ploom, mis päikse

kätte jäetud kuivama.

Pole väsind mitte kehalt

vaid vaimult eelkõige,

tahaks teha ühe kõrvalepõike

elu kiirteelt, ja lihtsalt kaduda,

tahaksin rahu ja vaikust

eneses aduda.

Tuviriismed märjal murul

palistamas autost jäänud jälgi.

Südamelähedale ta surun,

klaasistunud pilku jälgin.

 Tiivanukist jäänud märk

mu ribidel nüüd puhkab.

Ta võis olla nõnda erk

nüüd teispoolsuses vaid ohkab.

õrn elajas, keda segas ta

sirutas vaid pesast välja end.

ju oli hüva saatuseta,

jäi üürikeseks noore tuvi lend.

Nüüdseks olen üleval olnud siis

kõigest seitse tundi.

Kuigi magasin, kui kell sai viis

näha polnud undki.

Kaks päeva mõistatusi ja

pealevõttu vaid.

Nüüd kätte võtsin paberi ja

uue õlle sain.

Lubasin ma kellelgi ju,

vali polnud hüüdki,

suve lõpuks õllest monoloog, tuju

aga pole nüüdki.

Ilmetuks on muutund luule

tunnen vaimu langemas.

Sõnu enamus ma pillun tuulde

kuid samas muutun kangemaks.

Pole viitsind enam kirjutada nii

ühtki luulet kahemõttelist.

Ausalt, pole viitsind mõeldagi,

ei kirjeldada vaikust, tõtlemist.

Niisiis, jõudnud siia surnud punkti

ootan servalt eendumist.

Teada tahaks, kes lööb na' elul takti-

mina see siiski pole vist.

Tundub imelik ja morbiidne?

rahu, ei ma lootust kaota veel,

lihtsalt otsin sama mõtet iidset-

kes on inimene oma eluteel?