Kui raudus käsi
kammitsetud labidavarrest.
Köhatus,
suure kogu hääl kostub kui tõrrest.
Huvitav, miks alati
ta ümber kõik raagus on puud,
taevas on tume
ja kõikjal vedelevad luud.
Ehk on see vaid mu fantaasia?
Labida kõla kui raksatus
vastu kivisegust mulda.
Abivalmis härra avitab neid,
kel iial järgi ei tulda.
Kalgi näoga teeb tööd,
ei tuigata ükski veresoon,
härra mõistab tegevust,
higist nõretamas koon.
Ehk on see vaid mu fantaasia?
Tunne, tast õhkub kurjust
kui põhjatust süvikust.
Ei eales saa üle ta kalgi hinge
ebalevast tühikust.
Lõppeks, labi nurka,
sõõm vänge sigaret
Seab minekule hämar kogu,
jõuan mõelda, et
Ehk on see vaid mu fantaasia?
Nüüd surivoodil meenutades
seda õõvastavat seika.
Nõen möödumas sama meest
enda kambriaknast.
Tuleb hetkeks taas meelde mul elu,
läinud, võika.
Ja toaesisel ägab musta lindi all lipumast.
Mind sõbrad sängitamas mulda nüüd.
Sama mees taamalt on naeratamas mulle.
Mu kustund huultelt üle libiseb tal' hüüd
"Aitäh kestva tubli töö eest sulle!"
Selleks, et teistel oleks, kus rahus puhata...
No comments:
Post a Comment