Jäänud ajahamba vahele
Oh, päikseline päev, ilus,
kõik läikes märjas murus.
Istusime klassivendadega vilus,
kui järsk piste rinda surus-
-Kuller teatega tuleb lähemale kambale.
Ja nii meiegi jalgu jäime ajahambale.
Ilm sombusemaks läinud.
Ma seisan peegli ees, end vaatan.
Minust kui katk üle käinud,
minusse sisenenud Saatan-
-Annan emakesel veel viimse musi vaid,
emban ätti, õeraasul ja vennal teen pai.
Väljas kõle tuul, rahe,
koolivendade, kamraadidega koos.
Ulatab üks sigareti, mahe,
teiselt tuleb abiks tikutoos-
-Me marsime vastu enda saatusele,
alati eks ole see vaev kõigile.
Taevas sülgab tuld, liig tugev on tuul,
näen sõpru langemas enda ette.
Tunnen pistet taas rindu, mind riivab kuul,
olen kindel, et nägin seda ette-
-Uduseks kisub pilk, näen koduseid ning tean,
Ülimuslik, kuna kodu eest surema pean.
No comments:
Post a Comment