kõigest seitse tundi.
Kuigi magasin, kui kell sai viis
näha polnud undki.
Kaks päeva mõistatusi ja
pealevõttu vaid.
Nüüd kätte võtsin paberi ja
uue õlle sain.
Lubasin ma kellelgi ju,
vali polnud hüüdki,
suve lõpuks õllest monoloog, tuju
aga pole nüüdki.
Ilmetuks on muutund luule
tunnen vaimu langemas.
Sõnu enamus ma pillun tuulde
kuid samas muutun kangemaks.
Pole viitsind enam kirjutada nii
ühtki luulet kahemõttelist.
Ausalt, pole viitsind mõeldagi,
ei kirjeldada vaikust, tõtlemist.
Niisiis, jõudnud siia surnud punkti
ootan servalt eendumist.
Teada tahaks, kes lööb na' elul takti-
mina see siiski pole vist.
Tundub imelik ja morbiidne?
rahu, ei ma lootust kaota veel,
lihtsalt otsin sama mõtet iidset-
kes on inimene oma eluteel?
No comments:
Post a Comment