Ilusat vana lõppu, veel paremat uue algust!

2008,2009

 

mäletad veel midagi sest

aastast mis möödas?

kuidas vana Savisaar

Kremliga end vöötas.

 

Suurem asi pole olnud

seesama aasta,

Gruusiat mister Putin

sõjaga laastas.

 

pole ikka valmis veel

me klaasist monument

Ansipil on vestil keel,

oh, kuritahtlik element.

 

majandus ei parane

ka aastal tuleval.

ei sest pole midagi

ehk ületuleval.

 

kuidas kokku võtta seda

mis null kaheksa tõi.

sama jura igal aastal,

keegi surnuks ennast jõi.

 

pole uut ja ei tule ka,

lootus sureb viimasena.

null üheksa ikka vastu

võetakse viinauimasena.

 

kohmetub sest minu keel

ka riigi orkestrantidel,

mis meie poole teel?

mida vaja meil, santidel..

Mis peetust peetakse sel meie eluloos,

mis sisult tühi ja vormilt kui romaan.

on sootuks sootus siin kuhjunud koos

ja laua nurgas nälgib üks loll gurmaan.

Mis lauaga on löödud kõik see vägi,

kes naeru võigast kõlada laseb veel.

kes tuli, võitis, kellelegi taha pani,

keel pingega, kuid lamedavõitu meel.

Kes tellinud on tsirkuse ja maksab selle eest,

kus kloune tagant võtta võib ja panna eest.

mis passid?, passi ega vanustesta meest,

kui tühjuse kõla välja tuleb seest.

Tuul toob tuppa idiootsuse hõngu

ja ninna jääb hetääride kalaroog.

su ükskõiksus kehitab õlgu

ja ütleb "las loom on ikka loom".

mis väärtusi on väärtustamas nähtud neid,

kelle väärtusetus on nende parim omadus,

kelle tipphetk on eneselik-värdjalik,

kelle parim omadus on lollus, labasus.

sellel aastal nõnnamoodi

Indrek Ryytle luulekogust "Deani masin" 

Jõulud Nicaraguas

Yhel õhtul helikopter lendas yle kyla
Palmipuude latvu tabas raske tinavihm
Onu Pedro hullumajast kargas jälle ära
Federicot ootas kodus isa pyxirihm

Koolitunnid jälle jäid meil nädal otsa ära
Kylakooli õpetaja purju ennast jõi
Raadiost kostis jälle vana tuttav pläralära
Onu Pedro vaimuliku hambad sisse lõi

Raipevedaja Alfredo nylgis köögis kassi
Pärast libu Rita juurde sängi ronis ta
Don Corones konsulaadis noris välispassi
Teda ootas helge maailm võimas USA

Miguel Amigo laadis põõsas automaati
Valimisekasti sittus doktor Capo koer
Rahvusliku leppimise teisex aastapäevax
Contrad lasid õhku kyla ainsa õllepoe

Yhel õhtul helikopter lendas yle kyla
Palmipuude latvu tabas raske tinavihm
Onu Pedro näitas aknaist soovijaile tyra
Federicot ootas kodus isa pyxirihm

kuradi jõulud küll, vastik trall on selle ümber koguaeg - ega minagi saa halvem olla.

ma pole kunagi halb laps olnud(enda arvates) ja eks jõuluvana tuleb tänavu kah külla, tegin soovid varakult valmis:)

Jõulusoov

 

Jõulumees nii suur ja tore

minust sulle vastast pole.

Äkki tood mul AK4-ja?

siis ma saaksin palju nalja.

 

Aasta läbi olen nurgas

istunud, kui teistel vaja.

Kas on minu viga, et urgas

on mu hing, ja aina halan?

 

Loodan, et mind kaasa võtad.

Kui sind näen, su juurde tõttan,

virutan sul käega kõhtu,

peksan päkapikke, põtru.

 

Lisaks tahaks kaht granaati,

kahurit, torpeedopaati.

Kurjalt kõiki tulistaksin,

fantaasiavetes sulistaksin.

 

Tegelikult ei ma ole

krutskeid eales täis,

lihtsalt hääled peas, mis kole.

Loodan, et mul külas käid!

deliiriumiängistusest vaatamata,

ei suuda lendu lasta head.

Mõttevabadus ja demagoogia, 

paneb valutama pea.

Jõulu-ja talvevaim

Talve puhul kirjutasin koolis erinevaid luuletusi, ei tea mida arvata.

Jõulumeenutused

Mälestused on ju kõik niivõrd visad kaduma

Meenutuste sooja hingust tahaks veel kord aduda.

Kui mäletada veel ma suudaks emakese sooja süle,

seda kuidas kelguga ma lasksin autoteedest üle.

Just seda, märga, valget, külmund koorikuga lund.

Ei mäleta ma enam ammu, sellest nägin vist vaid und.

Seda sooja jõulutunnet, vahest vaid ma mäletan,

kuid enam mitte, istun väljas, hanges üksi külmetan.

Ei ma siiski heida meelt, kui talv on jälle saabund.

Elurändur, tee viib koju, ukse ette olen maabund.

Rännak pikk läbi lume, kõht on päris tühi.

Palitu ma võtan seljast, lume ära pühin.

Tunnen vana tutvat lõhna, emakese piparkooke,

õueköögist mahe humal - isa segab jõulujooke.

Varsti meenutused eluteest mul on täies hoos,

Kas inimloomal muud on vaja, kui pere on kõik üheskoos?

Talveulme

Lähen õue, kukun mütsti, jälle täielik on pang.

Täpselt minu sammu ette istutand end lumehang.

Tõttan metsa poole kiirelt, lumi tuiskab taga.

Tilgakese kollast lund ma jätan endast maha.

Kõnnin, jooksen, müttan - kukun...

- jälle katki jopelukud!

Leban, püstitada end ei viitsi,

mõtisklen ning märgun siiski.

Hüppan üles, süda viivuks härdub.

Mida ma näen, hingamine tardub.

See on hooaja viimane seen!!! - kärbseseen,

auf wiedersehn...

arvan, et eks igaüks ole mõelnud milline oleks maailm siis, kui teda poleks sündinud. nii minagi ja jõudsin järeldusele, et vahet pole, midagi ei muuda see niikuinii ja parem olla sellega rahul. 

Olen vahel mõelnud,kui mind olemas ei oleks.

Milline maailm siis küll võibolla oleks.

Kas praegustel sõpradelgi oleks selline elu?

Kas oleks piisavalt palju seda praegustki melu?

Kuidas rohi lõhnaks ja puud kohiseksid siis,

usun , et pisut teine oleks nende nukker viis.

ei tea, kuis inimloom siis välja võiks näha,

ei tea tõesti, ja sinna pole ka midagi teha.

kuivõrd vaagida võin selle üle , mis oleks nii

kui kõik oleks minu pärast alatiseks teisiti.

 

Ei mõtle ma, et oleneb see siiski ainult minust,

nii võin ma ka öelda, kui mõtlen ma sinust.

Kõik see mis praegu maailmas on olemas,

eks loodud ikka selleks, et hea tulevik on tulemas.

Ega alatiseks polegi seda, tulevik mõne jaoks tume.

nii mõnigi võib vaid viivu pärast kaotada jume,

aga tea, muutub kõik siis, kui lõpuks sured.

nii minagi, nii kõik teised olendid hetkel kes olemas,

pole meelt heita mõtet, uus põlvkond, kui meie suremas.

Paljude soomepoiste tüüpilised elusaatused on luuletusse „Jälitatu“ valanud sotamies Endel Härm. Minu arvates parim luuletus, mida olen lugenud.

 

JÄLITATU

 

Kuulen nutvalt aknaklaasilt vihma kurba tooni.

Jälgin, juuksekihar laubal, elu karme jooni:

 

Koduaed täis kirsiõisi, hea isa, vend.

Veel kord ema käte vahelt tahaks leida end.

Koolimüts jäi vara varna, klade ootas tinti;

Kiiver peas, liig vara söötis käsi kuulilinti.

Ajal, millal tantsutunnis põrand foksist võppus,

Käis meil kõrvetavas liivas tüütu riviõppus.

Ajal, millal naerdi, lauldi, tantsiti ja murti truudust,

Tundsime me mullakraavis padrunitepuudust.

Ema! Keelasid mul ükskord kärbsel haiget teha-

Iga päev meil tuli matta emapoja keha.

Vangilaagrid. Okastraadid. Raudteekraavid hauaks.

Naer ja juttki unustati. Unustati kauaks.

Teada sain, et leivaviilak inimest võis toita,

Veelgi enam – sama leib võis suid ja sõnu köita.

Praegu tagaaetav, siiski tahe eluks visa.

Ema! On see minu süü, et eestlane mu isa?!

 

Kuulen nutvalt aknaklaasilt vihma kurba tooni.

Jälgin, juuksekihar laubal, elu karme jooni.

Kõik on kord tulnud

sama kiirelt läinud.

mõned asjad aga siiski

ei ära unu iial.

Ei unu, ei kao

ei taha minna ära

vaimud, luupainajad ja

kodukäijad, sortsid.

Inimesed isekeskis 

vangutavad pead ja

mõtisklevad, kuidas siis

saaks ka minust teadja.

Kuni rõhuv taak ei kadund

pole hingessa, ei meelessa,

siis teadmist minagi ju tahaks.

kuid ei saa, ma pole üksi.

Ma pole üksi, ja

eal pole olnud.

aga vahest siiski tunnen

et ehk niigi parem.

Miks tarkust otsida

teadmatute hulgast.

miks usku uskmatute seast.

Kui leida ei seda saa

ja võrdluses sa endaga,

niigi juba tarkuse tipp.

Mõtiskledes jõuan sinna

igavikku, pimedusse,

ning vaikselt adun

et kõik mõttedki on kadund

ning jäädes iseendaga

ma siiski pole üksi..

midagi erinevat vahelduseks

mõningad mõtteterad, mis on tulnud arutamisele viimase paari kuu jooksul, ja mille üle on päris hea vahel pead murda.

-tulevik on minu jaoks abstraktne mõiste, nagu püha vaim kristlastele-nad usuvad millessegi, mida ei eksisteeri.(steinbock)

 

 

-mõistame üksteist ja üritame mõista neid, kes midagi ei mõista (tundmatu autor)

 

-elada, et võidelda järgmine päev jälle (tundmatu autor)

 

-filosoofia on mõtete põhialus, selleta mõttetegevus on valus. (steinbock)

-sa loed ridade vahelt, aga paraku valede.(steinbock)

Ja kindlasti on kõik kuulnud ütlust,et parem varblane peos kui tuvi katusel?? alljärgnevalt mõned variatsioonid, mis on päris paljuütlevad:)

Parem varblane peos, kui tuvi perses

 

parem varblane peos kui karlson katusel

 

Parem varblase peol kui tuvi matustel.

Kuramuse erisoovil lisan ka järgmise, roppusi ei karda:

Parem munn peos kui vitt katusel.

tantsud loomadega

stepihunt see rotiga
hätta jäi fokstrotiga
sest vaatas pika hambaga
kuidas mäger tantsis lambaga

mõtles siis orangutan 
mis ma tangot kangutan
pigem siis kas džaiv või rumba
valida vaid ei tea kumba

tantsuässad saarmas-soobel
näitasid kuis pasadoobel 
kiirelt hävines ne´ maine
veres oli keelat´ aine

viimasena tantsind paar 
ei esmapilgul erine
aga hamster kiskus tüli 
nüüd meriseal moll verine

-------------------------------

 klassika(Y)(Y)

Tunnen tungi tihket,

minna metsa müttama.

Kogu kuu kibelt' kihkvel.

Tuli tunne tõttama

minna, mitte mutta,

vaid väikestviisi võssa.

"Saapad selga, sest sõtta,"

keegi kuskil kõssas.

Partisaniks padrikusse,

võsalelleks võpsikusse.

sõduriteks saarikusse,

magamiseks manalasse.

Riigi reetureid rüüstamaie,

vaenlase vastu võitlemaie.

Rõhujate rasked rajad

igaveseks igavikku

tasa tulel tarbimaie

vaenu verel värvimaie

eesti riigi pinda,

mis on selle hinda?

Kas kevadises vihmasajus

         tundnud oled,

et eemaldud tavapärasest kestast.

Kas Vabadust sa

         tundnud oled,

seda, mis vaid hetke kestab.

Mina olen, ja tunnen veel

nagu igaüks, kes tahab.

Seda teeb emakeel,

ja isamaa, mis vaba.

ning võidelda selle eest, mis kallis,

pole kunagi halb olnud.

Surra isamaa udus hallis,

hingerahus olla koolnud.

nojah...

tore tädi, müüs mul püksid,

olid kallid, pole enam üksi.

kuldne vihm, märjad püksid-

nii siis tuleb ka number kaks,

saingi püksid paksemaks.

pruun on ollus, segu valmis-

püksid pole enam kallid!

poodi tagastada ei ma tahaks,

torel neiul läeb süda pahaks.

põle vaja mul neiu elu rikkuda,

tal pükstega näkku tikkuda-

parem pesen nemad ära,

ja küll siis pole kära,

viin nemad tagasi.

nüüd sa tead, miks on nii,

et poes tundvad püksid teisiti.

proovid ja proovid, ning soovid,

et poleks eales neid ridu lugenud.

lühikesed aga paljuütlevad.

1) 

Sillerdav meri ning päike tõusmas taamalt

tubakaving, kohe kohvi hakkan jooma.

vaht hakkab läbi saama, koristan pisut,

tuha viskan välja, tekib hommikusöögiisu.

mõtisklen ning vaatan ärkamise melu.

see on õige laev, see on minu elu.

2)

Täna järgi mõeldes äkki leidsin,

et lugeda ei oskagi.

sest pinnaalust juttu peitsin,

mõttest polnud tuhkagi.

absurdikogumikvolmaeiteamitmesnumber

Saastunud organism

pole miskit uut.

Mandunud onanism

ei inimeses muud.

 

Kuid ikkagi me veel

oma peatäie veega,

ning AIDSihaige meel,

me eestlased oma meega.

 

Plasmataskud mitokondris

ütlevad mul üht.

Kui elan terve elu gondlis

olen tühi koht.

 

Mõistmatuks mõistatuseks mulle jäävad elu aganad.

Ei leia ma oma absurdse mõttekülvi tagamaad.

vahelduseks haiku jälle

Lihtsalt lõppeski
ajalt pikk eksisteering
tean, mida teha.

Uus aeg tuleb nüüd
vanast vaid parim kaasa
ikka edasi.

ei ole minu sulest aga puhas kuld!

ole meheks
armin karu
laena mulle
miljard

tahan osta
helistuudio
kus bassein
ja piljard

hõljumas seal
hessehipid
rohelises
vines

kõhutantsu
ette näitab
sinu tütar
ines

ole meheks
armin karu
laena mulle
miljard

tahan teada
seda tunnet
kui on kodus
piljard

mõningaid akrostihhoneid.

Elu, mis see küll on?
Laine ehk, mis lööb randa?
Uus tuuleiil ehk on?

On midagi, mis kaugustesse
Näitamas on suunda.

Palju temalt tahame,
Ikka saame vähe, kuid
Ikka ainult tahame.
Rikkuda ju seda võiks
Ilusama elu nimel.
Toda tahet, mis kõik
Uudse elult imeb.

Avastada endale me
Viivu vabadust ju võiks
Avastada rõõmu tee.
Rumalatele see tõik,
Usu, elu avarus,
See on suurim kavalus.


Ja vastutasuks elule ka surma:

Mida otsid, vanamees
Uuest maailmast siit?
Surmal vaid uste ees
Tuleb rõhuv teeviit.

Sinna ajaratas viib
Uuest kohast tagasi.
Rapitud nukker linnutiib
Mõtlikult seal vagusi.

Surm, jube või hoopis hea?

kas see polegi siis see mille jaoks kogu elu me rügame, teeme tööd, tunneme rõõmu ja valu. kõik selleks et ükskord surra ja see kõik unustada.tekib küsimus, miks? miks siis elada? aga selleks, et see võimalus on lihtsalt antud, ja mitte selle üle pead murda.

Surm on see ju alati olnud,
mille jaoks me elame.
Hiljem mõtled, aru polnud,
mu elu oli pöörane.

Mured ja rõõmud, head ja vead.
Ammu neid enam ei ole.
Vähemalt nüüd sa kindlalt tead,
Surm- see polegi kole.

Miks karta seda, millest üldse ei tea.
Nagu surm, äkki on see hoopis hea?

alleaa, jälle tagasi!

filosoofia on mõtete põhialus, selleta mõttetegevus on valus. <--- nagu juba kuulsad roomlased on öelnud.


ja midagi veel absurdikogumikku:

edasi ja tagasi
elutee mind viib
tagasi ja edasi
nagu poritiib
nukra ratta all
veeren aina edasi
nagu lumepall
eluga ainult edasi
mu argipäev on hall.

elame, näeme.

praegusel hetkel on nii.

See loom nägi armetu välja,
karv pulstinud ja pragunenud koon.
silm tuhmund ja alati näljas,
ent mina temast laulusid loon.

see loom kõnnib muretult ringi
tema radasid needus ei tea.
tema enese nimel ei tingi,
jumal teab kas ta elama peab.

kuid see loom kelle hoida on maja
ootab hommiku hakul meest.
kelle toetavat sõna on vaja,
et pageda hirmude eest.

ent siiski nüüd see on juhtund,
mis ikka peab juhtuma,
et mehe keha on jahtund
ja hing hakkab jahtuma.

mind kantakse jalad ees välja
ja loom jääb elama nii,
et keegi ei mõista ta nalja
ja nuttu ka nagunii.

ma tean et mu elu on kaduv
ma tean et ma surema pean.
paljas õhuloss õnn mida adun.
ja mu voorused, needki vaid vead.

U. Alender

Kronoloogilinebaloogiline.

Kronoloogilisse järjestusse võiksin panna
kogu jura maailmas.
Loogilisse aga panna ma midagi ei saa
sest midagi on silmas.
Vastik pind, liigub vaikselt sarvkoe ees
ja ära ta mitte ei läe.
Kui jääbki mädanema silma tagumisse nurka
siis ma midagi ei näe.
Kuid kas näen nüüdki nagu ennist arvasin,
ei ole ju midagi loogilist.
Ei aabitsas, ei piiblis, ei ka siinses luuletuses.
ainult kronoloogilist.

eks kõigil ole midagi südamel:D

Naabrimees

Tore, naaber tuleb jälle,
oma uue mersuga.
sellist mul ei ole.

astub välja autost,
seljas armani ülikond.
sellist mul ei ole.

astub sisse oma uksest,
miljonidollari vaatega korter.
sellist mul ei ole.

annab naisele suudluse,
eelmise aasta miss universum.
sellist mul ei ole.

lülitab tööle televiisori,
laiekraan, kõik kanalid.
sellist mul ei ole.

kuid siiski ma ei kadesta teda,
vaatan ja olen naerul näoga.
õnneks ei tea ta veel seda,
et ta lapsed on minu näoga.

olen minagi natsionalist.

rahvuslikku paatost segatuna ajaloohõngulise vaatepunktiga:

Toonelasse pean mina minema

Hiies kivil ma ohverdan enda
et Taara mu vendi avitaks.
Midagi enamat ei saa mina anda,
et paganad rõhujad hävitaks.

Mõtlen hetke veel omakste pääle,
kui langen külmale kivile.
Tunne nagu kukuksin jääle,
kui kaugusest kostab vile.

Eemalt hämarast metsatukast,
saabub ratsanik kui soe.
Toob teate, võit on meie!
kuid enam miski ei loe...

veri kivilt pole voolanud ära,
kui kostab ratsaniku hõik.
hilja, sõber, nii külm on tera,
mina andsin endast kõik.

midaiganes

Uni tuleb vaid viivuks
tuleb nagu linnutiivul
kuid kaob ka sama kiiresti
ta kaob nõnda kindlasti.
Läheb lendu avarusse
kaob taeva põhjatusse
hõljub tähistaeva all,
üksik kuumaõhupall.
kaugel pinnast kindlast
uni lendleb minu kindast
nagu lõhnahelbed kaovad
põhjatusse aega vaovad.

Mutike

Mis sa vatrad, vanaeit
ütlen kohe, must sul kleit.
pole vaja lolli juttu
muti, tõmba kohe uttu.

mõttetu möla sind ei aita,
kui näed viga, vaja laita.
ära pirise, aina vesi sul ahjus.
no kurat, mul pole sinust kahju

jälle tagasi.

et inspireeritult Gruusias toimuvast hetkel, tuli ka midagi paberile panna:)

Maailmasõda
Veri, pisarad ja lein
Päevad mööduvad

Mööduvad rõskelt
Pimedus, vaikib valgus
Mitte lõpp, algus...


ja midagi ebatraditsionaalset kah:

Lahkun.
Südames valu,
lahkun...
Kuid ei lähe
igaveseks.
Vaid nii vähe.
Igaveseks
ma ei lähe.
Tulles tagasi
hiljem.
Siis näeme
uuesti.
Hiljem...
Aitäh,
et ootasid!

Midagi uut jälle.

nüüd on ikka väga pikk paus olnud, nii loomingus kui ka selle lehe külastamises. Vähemalt tundub et on uuesti midagi tulema hakanud ja loodetavasti tuleb veelgi.

Viirastus

Õhtuhämaruses pööran pilgu akna suunas
Ning üritan näha läbi selle härmatanud klaasi
Vaatan hoolikalt ja järsku, näen hoovi suunas
Läks miski mille tähenduse üle ma ei aasi.

Nägin udukogu, miskit tumedat liipas
Ei tea mis, kuid arvan uskuvat teda.
Sel hetkel kui mind vaatas, ta ka viipas,
Et läheksin kaasa ning kuulaksin teda.

Seega mõtteisse vajusin koheselt,
Kas oli päriselt või silmapete see
See kogu,see mass mis ühtlaselt
Vajus üle minu hoovikese aiatee.

Kas oli see tervitus teispoolsusest mulle?
Või hoopis kutse kuhugi kaugemale hoopis?
Õnneks ei taha ma seda teada ja ütlen sulle,
Kes kurat on see asi minu hoovis?

Siiani paneb mõtlema kui meenutan,
Seda olendit kes mul teada andis,
Et kui ma siin veel liiga pikalt keerutan,
Siis ka ise olen tühi koht seal kandis.

Ei hakka ma pead murdma elu mõtte üle,
tänu mingile kujule,keda tegelikult pole.

Hetkeline

On ainult üks mis kindlalt tuleb,
Just see, et inimene sureb.
Selleks tuleks midagi ka teha,
Et saaksin surra omaenda pesas.
Just seal, mis armsaks on saanud,
Seal, mille nimel olen töötanud.
Ei tahaks , et kusagil taigas
Pean viimseid päevi ma veetma
Vaid just sealsamas paigas,
Kus pole ma olnud eales,
Ilma leiva ja veeta.

Selle ja minu vahele ei mahu kedagi.
Ei midagi, mis lükkaks mu eemale,
Eemale mu tulevikust, kuid sedagi
Ei tea, kas äkki mu lootus on vale?

Ei tea jh..

Kurb aga tõsi..

Viimati vaid sitta tuleb mu sulest
Nii äkki mõttetegevus jääb soiku.
Mis toimub, kas mu vaim sureb?
Silmitsen hullupilgul põrandal loiku.

Arvatavasti on juhtumisi vähe
Aga see-eest ikkagi üritan.
Ma saan ka elukogemusega pähe,
Kuid valgele paberile ei sülita.

Kirjutan kõigest, maast ja ilmast.
Kirjutan koolnu mädanenud silmast.
No öelge, et ma ei ole enam tasemel,
Siis surra saan rahulikult oma asemel.

Deja vu

nägin täna iseend minevikupeeglist-kuldaväärt kogemus!

Deja vu

Mõte,et välja minna
Sai liigagi kergelt teoks.
Tuli mõte, et õue-sinna,
Kus värskus olema peaks.

Astusin tänavale, ei ühtki mõtet.
Kõndisin ja eemal sääl-
Nägin inimest väikest, ta lisas tõtet.
Ta nagu mängis väljade pääl.

Lähenesin ning üritasin mööduda,
Kui väikemees vaid kergelt viipas.
Nõnda kelmikas see viibe, et mällu sööbida.
Nii mõnigi mälestus minust mööda liipas.

Temas tundsin ära enda.
Nii paljuski halvas kui heas.
Kui olin isegi veel nõnda
Väike ja ei raskusi peas.

Või kui pole enam maailmas selles.
Siis sama kerge on elada.
Kui on alkoholi peas hellas,
Siis kõik hea suudan välja valada.

Temas kõik minu peegeldus näis,
Nõnda süütu ja kerge hing.
Kui ta siis vaid edasi käis
Ja mul peas oli kerge ving-

-ving sellest, et jälle olin enda jaoks kadunud
Olen omal teel, ehk valel, aga olen seda adunud.

Ei saa ikka Jõuludest üle ega ümber.

Ikka minu mõtted veel jõuludes millegipärast, ju olid siis toredad(ehk tõesti). millegipärast tuleb jõuludega seoses kõige haigemad luuletused...

Talvemured

Lumehelbeke nii tasa
langeb minu aknale
tunnen haisu, nimeks pasa
tuleks minna kakale

Wc poole joostes
jõuan mõelda vaid
miks pott on roostes
ja kuhu paber sai??



Jõulud on meelepete.

Uksel vahib salamahti,
Kohe raipel vastu tahti.
Ei ole pikka viilimist,
Siinsamas piki piilumist.
Aga alles siis erksaks saab mu taip,
Kui põrandal väike päkapikulaip.

Naeraks natuke millelegi/kellelegi näkku ka

Suunatud (inspireeritud vestlusest lõkke ääres)

Kuradi kuradi kuradi kurat
Mis enam ma võiksin sul öelda
Kui vaid saaks siis suraks
Sul ühe lõgemest mööda

Oli ilus õhtu ja kõik olid rõõmsad
Aga ikka pead lõbu sa rikkuma
Mul grillvorstid seest võtsid õõnsaks
Aga ikka pidid näkku mul tikkuma.

Ole vait ja samas rahulik,
Miks aina tahad sa kakelda?
Oled minu jaoks nõnna imelik,
Õnneks varsti sa põõsas vaid kakerdad

Miks petad end sa inimeseloom
Enda arust oled jube koom
Aga kas tead et haiget teed
Teistel rikneb mentaliteet

Sinu roiskund sõnavale
Näitab sinu tõelist palet
Sinu jutt on ülihaisev
Oled ühiskonna mädapaise

Mis protesti sa endast kujutad
Miks oma jura igalpool ujutad
Lõpeta see libe tees
Ole normaalne, mees.

Täielik loomevaba periood on täna..

Tahaks

Mul on praegu täitsa tuju
Luuletada, kuid mis kujul?
Kas teeks värsi või soneti,
Ah, kõik üks suur serengeti.

Küll varsti tuju kaob,
Siis järgi jäävad vaod.
Sinna kus peaks olema
Luuletus nii toreda.

Õnneks praegu veel jõuan,
Kirjutada mõned read.
Sellest, kui kaugele sõuan
Aga ikka sees on vead.

Siin ei ole midagi head.
Mõtlen küll et kirjutaks veel
Aga ikka end maapõhja nean.
sest sõlme kisub keel.

No tee mis sa tahad,
Rohkem luulet mul ei tule.
Võid ju maksta mulle raha
Kuid nüüd kirjapulga sulen.

midagi uut

proovisin siis klassikaliste reeglite järgi ühe inglise soneti kah luua, tuli välja isegi mõningal määral.

Sonett

Sa oled kui unistus
Kui täitunud unelm
Sa seisad mu ees
Kui vaid silmad sulen
Kuid mis kasu sellest mul
Kui ükskord kindlalt suren
Ja kurbust tekitan sul
Siis kaovad kõik mu mured
Vaid mälestus jääb sul helge
Sellest, mis tehtud sai just
Olevik tundub niivõrd selge
Samas tulevik aga must
Elukevad veel kestab, praegu kõik laabub
Kuid ühel päeval kindlasti ka surmatalv saabub

Tere ikka uuesti!!

et ma siis jälle tagasi blogimanu saabunud. uued luuletused kah peale tulnud ja vaja avaldada. see seeria on kuidagi imelik, nagu viimane aeg olnud on.

Abstraktne Metamorfoos

Sõda ja elu
Armastus ja surm
Rahu ja Valu
Imestus ja hurm

Kalk südametunnistus
Sõda mitmel rindel
Kiilaspäisel mehel
Ajus tume pimedus

Kelme kurdude vahel
Pesa teinud rajakad
Punased ja valged
Ning mustad kajakad

Tunneb valu aina
Süvenemas konti
Kõhred ja luupaina
Alandavad tonti

Tonti, kellest kunagi
Loodeti, et kasvab
Riigimees, kes midagi
Ei tee, ja aina rasvub.


Madrused Iraagis


Üks mees ootab
Taamalt tuleb teine
Tuleb ka kolmas, neid tänaval kohtab
Võtavad istet ja ühe eine

Räägivad asjust
millest paljud ei tea
Kuid Kas just
Iraagist rääkima peab

On kole see sõda
nagu teisedki olnud
Aga salata toda
ei saa, paljudki koolnud

Kolmel mehel on kurbus
ja mure südames
Kuid kadunud argus
homme kõik uues sadamas.

Nägemus.

Kas teadsid, et
sünnimärkidelt ei saa ennustada
ning kust ja vett
ei maksa kindlustada?

Sa meenuta endal
et kõik on kaduv
lõpuks taevasse lendad
ning õnne sa adud

Räägitakse et seal olla lõbus
kõik on rõõmsad ja õnnelikud
ja nii mõnigi veel on päris kõbus
kui kätte sa annad bensiini ja tikud

Siis saab taevaski põrgut
kõik on kuum ja imelik
Ning siis kõik taevas kardavad kõrgust
Ja enam pole miski nii taevalik!

Inspireerituna ühest unenäost

Minu Koht

Seisan välja pääl,
ristikheina tallan.
Järsku, kaugemal sääl
Näen, et vihma kallab.

Peagi jõuab siiagi
kosutav värskus.
Ma ootan siiani,
aga tema on kus?

Õhk on siin puhtam
ja rohi rohelisem.
aasta läbi siin puhkan,
Siin ma olen pisem.

Lindude lendu võib kuulda
künka tagant, kaugelt.
Ning armastan seda mulda
kuhu langen raugelt.

Kaugemal mõned kännud,
kuid ilus on seegi.
Hea, et seda pole näinud,
ja ei näegi keegi.

Allikale kõnnin läbi metsa,
läbi kuusetihniku.
Ning vaata, et sa
Sinna eales ei tiku.

See on minu koht
ainult minu maailmas.
Siin ei ähvarda mind ükski oht,
Ning keegi mind ei silma.

Armastus- ilus või kole?

kuna armastusluuletused on viimasel ajal hakanud maad võtma siis minu arvamus armastusest kui sellisest..ärge solvuge!

Milleks Armastus?

Armastus on lollidele.
Armastus on pime.
arvan, et ainult lollidele,
Armastus on ime.

See paneb sind tegema asju,
mida eales muidu ei teeks.
Sa teed kõik, mis vaja, kuid kas just
kive sa muudad veeks?

Teist sellist tunnet ei ole.
Väga paljude jaoks see on ülev.
Vähemalt mina selle nimel ei sureks
nimetaks seda mõttetuseks.

Ma heameelega eralduks üldisest melust
Arvan, et see on lihtne ajaraisk oma elust!

mõttetusi on maailmas liiga palju.

Lõbutüdruk

Olid kui mälestus, ingel mis naine
Tahtsid vaid mind, kuid kas sa ei näe
Et pole ma aegadest ammustest kaine
Ma pistan sul püksi oma külmunud käe

Sa soojendad seda, mis raha eest pead
Sa kuulad mind, kui käes mul pits
Sa kustutad lõbuga kõik minu vead
Kuid see on su töö, sa ajudeta lits.

seoses millegiga, mida ei tahaks mäletada..

Lootus

Kas on üldse inimesi selliseid,
Keda kogema panna tahaksin seda,
Mida praegu tunnen, nagu telliseid,
Mis rõhuvad minu väetit keha.

Olen muretsemisest juba üsna hall
Ei imestaks, kui ära koolen sedasi
Ikka tugevalt mu lootusrall
Käib peadpööritava kiirusega edasi.

Sügaval sisimas ju kindlalt tean,
Et pole see nii nagu võibolla on
Kuid minu jaoks pole üldse hea,
Et see väikegi võimalus nii suur on.

Mis usku pean ma pöörama,
Et rahuldatud saaks mu piinad
Kuid luban, kui õnn peaks pöörduma
Siis raisk, teen vägevad viinad.

Aga senikaua vaid vaikne tusk,
Tunnen, kuidas närib mu sisemust.

Veel midagi...

Inimeseloom

Minuga oled jalutanud, kord või kaks,
Kuid ikka Su pärast mul valutab maks.
Millest see tingitud, mina ei tea,
Kuid olen kindel, et see pole hea.

Võibolla sellest, et iga kord koos,
Ma rõõmust end täitsa purju joon.
Ehk sellepärast olen hullununa hoos,
Sest alati peale maksa ka valutab koon.

Olen loom nagu loom ikka.
Ma ei ütle, et olen inime.
Ja kui vastupidist väidad, pole pidu pikka.
Olen kindel, et haritus sul pime.

Bioloogiat oled õppinud?- tore on.
Äkki teada said ka midagi uut?
Kuid kas teadsid, et elupaik pole onn
Sest inimeseloomal, arvan, et kuut.



Kartlik mees.

ma kardan sind ja teisi
ma kardan mehi ja naisi
ma kardan loomi ja linde
ma kardan puid ja pinde
ma kardan armastust ja elu
ma kardan seltskonnamelu
ma kardan aidsi ja vähki
ma kardan õuna ja pähklit
ma kardan koorikloomi
ma kardan vanamoori
ma kardan kino ja filme
ma kardan äikest ja pilve
ma kardan päikest ja vihma
ma kardan hunti ja kihva
ma kardan tõtt ja valet
ma kardan kahvatut palet
ma kardan kõiki nimesid
ma kardan alatuid imesid
ma kardan vett ja vilet
ma kardan mullidega kilet
kuid surma mina ei karda
see teeb mu südame härdaks
Ma ei karda tuld ning kõrgust
sündisin ja suren põrgus.

ja midagi naljakat...

see siis minu kõige esimene luuleproov:


Talverõõm 2007

Talve saabudes kõik nii külmaks muutub.
Kõnnib memmeke, raseeritud säär.
Kuid üleöö kõik ära ju jäätub,
ning libastub memmeke ohtlikul jääl.

Jalas tal sokid, villast on kootud.
Naerda ta üle oleks ju väär,
Sest sokid need talvel paremad sootuks
Kui suvel, mil soojemast soojem on sfäär.

Üks papike härmatanud mantliga
sealsamas kõrval, meetrike-kaks
poest ostet’ tarantliga

Mis küll kulmund nagu naks
aga sajus sarnaneb hantliga.
Vanamees mainis, et mutike paks.


Ja ka haikusid olen proovinud mõnda luua, ei ütleks et head aga huvitavad kindlasti:D:

Üksiku Orava haiku

ämbriga orav
korjab puu otsast pähkleid
on alles meeldiv



Matkasell

Milleks mul vasak
kui parem jalg on raske
no kaske kaske




Elundidoonori haiku

Ka teine võeti
Kus oled, elundike?
Kallis neeruke

Vaikelu

Kell on ammu neli juba
Ning vaikelust väsinuna
Seab sammud sinnapoole,
Kus asuma peaks ta tuba.
Pea on mõtlemisest raske,
Sest see töö ju igapäevane,
Pole ime siis, magama ta laske,
Et näost ta veidi vaevane.
Hommikul ärkab ju selleks vaid
Et õhtul minna magama.
Ja eks sündiminegi oli vaid,
Selleks et hakata surema.
Kogu päeva ta nõnda vaikne,
On elu raske ka kahepaiksel.

üks minu enese lemmikuid, inspireerituna ühest üksikust puust. tundus kuidagi ideaalne...

Keegi

Mees, silmitseb üksluiselt pilvepiiri
Kangestus, temast väljub külmakiiri
Ta on vaikselt tuule käes
Kedagi ei sega, ta ei näe.
Ta laial õlal üks linnuke hale
On pesa ja peregi loonud endale
Sealt kuulda võib hädist kraaksumist
Seda uut lootust, mis ootab kustumist.
Kuid mees kõlgub, ammu näinud taevaust
Kahju temast, sellest poodust.

kuna ma tegelikult olen natuke naljamees ka ikka, siis jätkub kõvasti naljakaid luuletusi, mis inspireeritud elust enesest.



Muretu see joodiku elu.

Oi, näe, ma saabund jälle siia
Te kõik nii kenasti üheskoos
Noh, olgu, joome siis viina
Aga vähemasti kõik koos

„Sõprus ei tunne piire”-
Miks nii imelik tundub lause
Olen parm, ma ikka piinlen
Niikaua kui keegi mind maha ei lase

Seniks ärkan hommikuti ikka
Vaatan välja silman kaske
Tunnen, pole pidu pikka
Ning haaran kaasa pommi raske

Sihi sean külakeskusse toreda
Pole palju maad, küll sinnagi sumpan
Aga senikaua pean kuival olema
Kuni rattakummi pumpan.

Õhtupoolik on juba ette teada
Ostan pommi ja hakkan jooma
Siis sammud võin naftabaasi seada
Aga enne satun põõsasse kooma.

Võib öelda et jällegi
Üks ilus päev on möödund
Ja ma tean et hommegi
Ei saa ma korralikku und.

Mulle meeldib minu elu
Kuna ei oska paremat tahtagi
Olen eemal üldisest melustMul kena uus nahktagi! :D

Suudlus Läbi külma klaasi

Istun pingil, ootan Sind
Sest tulla sa ju lubasid
Kus oled, kas üksi jätad mind?
Kuigi tagasi tulla ju lubasin

Pidurite kriiksudes autobuss
Jääb seisma minu jalge ees
Ootan veel veidi, olen kuss
Kuid olen ju ometi mees!

Enam oodata ei malda
Astun treppi mööda sisse
Istun, taskus peotäis mulda
Peab kodumaa ju jääma südamesse

Autobuss annab gaasi
Kaugemalt lähenemas näen sind
Jõuad joostes lähemale, ning selle hind?
Suudlus läbi külma klaasi...
Nii teele saadad mind.

Eestimaa!

miks mitte alustada kõige ilusamast ja kallimast..

Eestimaa

Uduloor on katmas kiviaia tagust põldu
Videvikuvalguses seisan ja kehitan õlgu
Kas pole see üks kaunemaid asju,
Mida eales olen näinud?
Kas pole see siis üks kauneim koht,
Kus eales olen käinud?

Endamisi mõtlen ja tunnen südames rahu.
Ilusamat loodust kusagil ma näinud pole.
Ma tunnen, olen siia loodud ja pole sellest kahju.
Ma tean, mu eestimaa, armsamat Sinust ei ole.

Kui jalutan aasal, eemal tume metsapiir.
Siis tunnen, et õige koht minu jaoks on siin.
Ma võin tunde lebada, ja mõelda.
Ning vaikida, sest ei taha midagi öelda.

Ma ei taha rääkida,sest muidu rikun Sinu ilu.
Tahan vaikida, sest mu mõtteid oskad lugeda.
Vaikuses oleme üks, siis pole minul vilu.
Minu isamaa, võtan kõik, mis pakud mulle Sa.

Päevast!

tulin mõttele, et hakkaks avaldama oma luuletusi kuna neid on juba päris ohtralt kogunenud. kes teab, võibolla tuleb millestki muust ka juttu! igatahes, edu lugemisel!