See loom nägi armetu välja,
karv pulstinud ja pragunenud koon.
silm tuhmund ja alati näljas,
ent mina temast laulusid loon.
see loom kõnnib muretult ringi
tema radasid needus ei tea.
tema enese nimel ei tingi,
jumal teab kas ta elama peab.
kuid see loom kelle hoida on maja
ootab hommiku hakul meest.
kelle toetavat sõna on vaja,
et pageda hirmude eest.
ent siiski nüüd see on juhtund,
mis ikka peab juhtuma,
et mehe keha on jahtund
ja hing hakkab jahtuma.
mind kantakse jalad ees välja
ja loom jääb elama nii,
et keegi ei mõista ta nalja
ja nuttu ka nagunii.
ma tean et mu elu on kaduv
ma tean et ma surema pean.
paljas õhuloss õnn mida adun.
ja mu voorused, needki vaid vead.
U. Alender
No comments:
Post a Comment