ootus

Olen üksi,

ei tunneta ümberringi midagi elavat

pole isegi looduse hääli

on vaid vaikus

ja kõikehõlmav kõiksus kuuvalgel

mis murrab endale teed

läbi üksikute öiste pilveräbalate

läidan sigareti ning hõljub suits

ta ei tõuse ega lange

vaid roomab kurjakuulutavalt

mööda mu keha alla ja seejärel

mööda maad edasi

kõhklused närivad hinge

kuid võitlen end vabaks

ja naudin vaikust

hea tunne kui teadmatus

muutub teadmiseks sest

mida teen edasi ei tea keegi

seda tead vaid Sina

Pilvituks nüüd taevas tõmbunud

sigarettki põlenud, leidnud oma

viimse lõpu

ja nii ka mina

õndsuses

vaikuses

elan edasi

uut kraami

MintTaaraga sai salvestatud paar uut lugu siis.
kuulata saab www.myspace.com/minttaara

suht normaalne päev

ju võitsime näitemängupäeva
ju žürii sai tükist aru
ju tänan kõiki osalejaid ja abistajaid
ju lõpetan siinkohal

füüsika tunnis ma ometi ainega ei tegele ju.

Iruse Saatoonia

Olin täkk
just elu hakand maitsma
õppisin, et läbi lüüa
ja keegi mind ei aitand

kui saavutasin täiuse
ja mehemõõtu laiuse
laes oli arusaam ja jaks
järsku pimedaks kõik läks

Parkinson mult viis kõik mõtted
Alzheimer röövis aju
unustanud olen võtted
ja kaotand ajataju

nüüd olen 66
vähemalt kõik huvitav on
ja uus.
olen positiivne poisiohtu mees.

mõte

mõtteainet abiturientidele või kõigile, kes elu ristteele sattunud.

Looke

"Kõik uksed on lahti!", hüütakse mul
"No eks pea siis vahti!", vastan kui hull
ja mõlemad kõnnime sama lollilt edasi...

oh õudust

varajane hommikutund on kena asi iseenesest. taevas on suhteliselt suvine juba päikesetõusu ajal, aga visates pilgu maapinnale läheb igasugune tuju ära. see selleks.

Sõidan
vaatan aknast välja
kulgen
autobussiga metropoli poole

mõtlen
saiaga kustutan nälja
tean
et püüdlen teadmise poole

Jälgin pilguga mööduvaid kõrgepingetraate
korra kiirustan, seejärel aeglustan
kuid üks tunne häirib siiski nõrku kehavääte
kõik niivõrd tuttav, kuid niiväga kardan.
nii selge on kõik, teisalt nagu sogases vees.
ehk pisut hirmu tunnen saatuse ees