rahvuslikku paatost segatuna ajaloohõngulise vaatepunktiga:
Toonelasse pean mina minema
Hiies kivil ma ohverdan enda
et Taara mu vendi avitaks.
Midagi enamat ei saa mina anda,
et paganad rõhujad hävitaks.
Mõtlen hetke veel omakste pääle,
kui langen külmale kivile.
Tunne nagu kukuksin jääle,
kui kaugusest kostab vile.
Eemalt hämarast metsatukast,
saabub ratsanik kui soe.
Toob teate, võit on meie!
kuid enam miski ei loe...
veri kivilt pole voolanud ära,
kui kostab ratsaniku hõik.
hilja, sõber, nii külm on tera,
mina andsin endast kõik.
1 comment:
Kurat, see on päris hea.
Post a Comment