Vaikelu
Kell on ammu neli juba
Ning vaikelust väsinuna
Seab sammud sinnapoole,
Kus asuma peaks ta tuba.
Pea on mõtlemisest raske,
Sest see töö ju igapäevane,
Pole ime siis, magama ta laske,
Et näost ta veidi vaevane.
Hommikul ärkab ju selleks vaid
Et õhtul minna magama.
Ja eks sündiminegi oli vaid,
Selleks et hakata surema.
Kogu päeva ta nõnda vaikne,
On elu raske ka kahepaiksel.
No comments:
Post a Comment