üks minu enese lemmikuid, inspireerituna ühest üksikust puust. tundus kuidagi ideaalne...
Keegi
Mees, silmitseb üksluiselt pilvepiiri
Kangestus, temast väljub külmakiiri
Ta on vaikselt tuule käes
Kedagi ei sega, ta ei näe.
Ta laial õlal üks linnuke hale
On pesa ja peregi loonud endale
Sealt kuulda võib hädist kraaksumist
Seda uut lootust, mis ootab kustumist.
Kuid mees kõlgub, ammu näinud taevaust
Kahju temast, sellest poodust.
No comments:
Post a Comment