kuna ma tegelikult olen natuke naljamees ka ikka, siis jätkub kõvasti naljakaid luuletusi, mis inspireeritud elust enesest.
Muretu see joodiku elu.
Oi, näe, ma saabund jälle siia
Te kõik nii kenasti üheskoos
Noh, olgu, joome siis viina
Aga vähemasti kõik koos
„Sõprus ei tunne piire”-
Miks nii imelik tundub lause
Olen parm, ma ikka piinlen
Niikaua kui keegi mind maha ei lase
Seniks ärkan hommikuti ikka
Vaatan välja silman kaske
Tunnen, pole pidu pikka
Ning haaran kaasa pommi raske
Sihi sean külakeskusse toreda
Pole palju maad, küll sinnagi sumpan
Aga senikaua pean kuival olema
Kuni rattakummi pumpan.
Õhtupoolik on juba ette teada
Ostan pommi ja hakkan jooma
Siis sammud võin naftabaasi seada
Aga enne satun põõsasse kooma.
Võib öelda et jällegi
Üks ilus päev on möödund
Ja ma tean et hommegi
Ei saa ma korralikku und.
Mulle meeldib minu elu
Kuna ei oska paremat tahtagi
Olen eemal üldisest melustMul kena uus nahktagi! :D
No comments:
Post a Comment