sama kiirelt läinud.
mõned asjad aga siiski
ei ära unu iial.
Ei unu, ei kao
ei taha minna ära
vaimud, luupainajad ja
kodukäijad, sortsid.
Inimesed isekeskis
vangutavad pead ja
mõtisklevad, kuidas siis
saaks ka minust teadja.
Kuni rõhuv taak ei kadund
pole hingessa, ei meelessa,
siis teadmist minagi ju tahaks.
kuid ei saa, ma pole üksi.
Ma pole üksi, ja
eal pole olnud.
aga vahest siiski tunnen
et ehk niigi parem.
Miks tarkust otsida
teadmatute hulgast.
miks usku uskmatute seast.
Kui leida ei seda saa
ja võrdluses sa endaga,
niigi juba tarkuse tipp.
Mõtiskledes jõuan sinna
igavikku, pimedusse,
ning vaikselt adun
et kõik mõttedki on kadund
ning jäädes iseendaga
ma siiski pole üksi..
No comments:
Post a Comment