Paljude soomepoiste tüüpilised elusaatused on luuletusse „Jälitatu“ valanud sotamies Endel Härm. Minu arvates parim luuletus, mida olen lugenud.
JÄLITATU
Kuulen nutvalt aknaklaasilt vihma kurba tooni.
Jälgin, juuksekihar laubal, elu karme jooni:
Koduaed täis kirsiõisi, hea isa, vend.
Veel kord ema käte vahelt tahaks leida end.
Koolimüts jäi vara varna, klade ootas tinti;
Kiiver peas, liig vara söötis käsi kuulilinti.
Ajal, millal tantsutunnis põrand foksist võppus,
Käis meil kõrvetavas liivas tüütu riviõppus.
Ajal, millal naerdi, lauldi, tantsiti ja murti truudust,
Tundsime me mullakraavis padrunitepuudust.
Ema! Keelasid mul ükskord kärbsel haiget teha-
Iga päev meil tuli matta emapoja keha.
Vangilaagrid. Okastraadid. Raudteekraavid hauaks.
Naer ja juttki unustati. Unustati kauaks.
Teada sain, et leivaviilak inimest võis toita,
Veelgi enam – sama leib võis suid ja sõnu köita.
Praegu tagaaetav, siiski tahe eluks visa.
Ema! On see minu süü, et eestlane mu isa?!
Kuulen nutvalt aknaklaasilt vihma kurba tooni.
Jälgin, juuksekihar laubal, elu karme jooni.
No comments:
Post a Comment