Jõulumeenutused
Mälestused on ju kõik niivõrd visad kaduma
Meenutuste sooja hingust tahaks veel kord aduda.
Kui mäletada veel ma suudaks emakese sooja süle,
seda kuidas kelguga ma lasksin autoteedest üle.
Just seda, märga, valget, külmund koorikuga lund.
Ei mäleta ma enam ammu, sellest nägin vist vaid und.
Seda sooja jõulutunnet, vahest vaid ma mäletan,
kuid enam mitte, istun väljas, hanges üksi külmetan.
Ei ma siiski heida meelt, kui talv on jälle saabund.
Elurändur, tee viib koju, ukse ette olen maabund.
Rännak pikk läbi lume, kõht on päris tühi.
Palitu ma võtan seljast, lume ära pühin.
Tunnen vana tutvat lõhna, emakese piparkooke,
õueköögist mahe humal - isa segab jõulujooke.
Varsti meenutused eluteest mul on täies hoos,
Kas inimloomal muud on vaja, kui pere on kõik üheskoos?
Talveulme
Lähen õue, kukun mütsti, jälle täielik on pang.
Täpselt minu sammu ette istutand end lumehang.
Tõttan metsa poole kiirelt, lumi tuiskab taga.
Tilgakese kollast lund ma jätan endast maha.
Kõnnin, jooksen, müttan - kukun...
- jälle katki jopelukud!
Leban, püstitada end ei viitsi,
mõtisklen ning märgun siiski.
Hüppan üles, süda viivuks härdub.
Mida ma näen, hingamine tardub.
See on hooaja viimane seen!!! - kärbseseen,
auf wiedersehn...
No comments:
Post a Comment