Imelik, nii suur on kartus
või pigem aimdus surma eel
vägistan enda keha-kartus
lõhun ennast ikka veel
ja pähe mõistust ei ma võta
ei lase ennast käskida
ei kellelgi, iseenesel,
ei julge endast üle astuda.
Miks kuklas tunnetan ma hingust
nagu halb miski ootaks ees
tuba, kops must on suitsuvingust
ei miski tööta enam sees.
lootus on, kuid kadunud,
küll elab sees, olen adunud
on ümberringi kadunud.
Öösi ulun kuu poole
nagu üksik pulstunud hunt
ning huvitav, ei mõtteid
ei ideid, ei midagi enamat.
On vaid üks hale aimdus
millestki suuremast ees
on vaid tema ja must hing
mis määrat' hukule.
Vajun põlvili öö ees...
ja nutan, südamest nutan
tundes, see sööb mu keha
mu vaimu närib aplalt
kuid nutan pisarateta..
lõhestunud isiksus vaid
jäänud sõbrad,tuttavad
ja isamaa,
ma nutan pisarateta.
No comments:
Post a Comment