tuul põrutab aknalaudu
äraütlemata ebameeldival viisil
siseneb mu tuppa sealtkaudu
on külm ja pime, toa varjud
muutuvad koos tuulega süngemaks
keha on vagusi, kuid hing karjub
aga ilma hääleta, hoopis maast
vaid tume korin koos tuulega
kaob välja akna kaudu taas
keha jäänud on üksi kuid hing
on läinud rännakule
jääb tuppa vaid õhkõrn ving
mis immitseb läbi pulstunud särgi
et hiljem koos füüsisega teise dimensiooni
minna hingele järgi.
No comments:
Post a Comment