tantsud loomadega

stepihunt see rotiga
hätta jäi fokstrotiga
sest vaatas pika hambaga
kuidas mäger tantsis lambaga

mõtles siis orangutan 
mis ma tangot kangutan
pigem siis kas džaiv või rumba
valida vaid ei tea kumba

tantsuässad saarmas-soobel
näitasid kuis pasadoobel 
kiirelt hävines ne´ maine
veres oli keelat´ aine

viimasena tantsind paar 
ei esmapilgul erine
aga hamster kiskus tüli 
nüüd meriseal moll verine

-------------------------------

 klassika(Y)(Y)

Tunnen tungi tihket,

minna metsa müttama.

Kogu kuu kibelt' kihkvel.

Tuli tunne tõttama

minna, mitte mutta,

vaid väikestviisi võssa.

"Saapad selga, sest sõtta,"

keegi kuskil kõssas.

Partisaniks padrikusse,

võsalelleks võpsikusse.

sõduriteks saarikusse,

magamiseks manalasse.

Riigi reetureid rüüstamaie,

vaenlase vastu võitlemaie.

Rõhujate rasked rajad

igaveseks igavikku

tasa tulel tarbimaie

vaenu verel värvimaie

eesti riigi pinda,

mis on selle hinda?

Kas kevadises vihmasajus

         tundnud oled,

et eemaldud tavapärasest kestast.

Kas Vabadust sa

         tundnud oled,

seda, mis vaid hetke kestab.

Mina olen, ja tunnen veel

nagu igaüks, kes tahab.

Seda teeb emakeel,

ja isamaa, mis vaba.

ning võidelda selle eest, mis kallis,

pole kunagi halb olnud.

Surra isamaa udus hallis,

hingerahus olla koolnud.

nojah...

tore tädi, müüs mul püksid,

olid kallid, pole enam üksi.

kuldne vihm, märjad püksid-

nii siis tuleb ka number kaks,

saingi püksid paksemaks.

pruun on ollus, segu valmis-

püksid pole enam kallid!

poodi tagastada ei ma tahaks,

torel neiul läeb süda pahaks.

põle vaja mul neiu elu rikkuda,

tal pükstega näkku tikkuda-

parem pesen nemad ära,

ja küll siis pole kära,

viin nemad tagasi.

nüüd sa tead, miks on nii,

et poes tundvad püksid teisiti.

proovid ja proovid, ning soovid,

et poleks eales neid ridu lugenud.

lühikesed aga paljuütlevad.

1) 

Sillerdav meri ning päike tõusmas taamalt

tubakaving, kohe kohvi hakkan jooma.

vaht hakkab läbi saama, koristan pisut,

tuha viskan välja, tekib hommikusöögiisu.

mõtisklen ning vaatan ärkamise melu.

see on õige laev, see on minu elu.

2)

Täna järgi mõeldes äkki leidsin,

et lugeda ei oskagi.

sest pinnaalust juttu peitsin,

mõttest polnud tuhkagi.

absurdikogumikvolmaeiteamitmesnumber

Saastunud organism

pole miskit uut.

Mandunud onanism

ei inimeses muud.

 

Kuid ikkagi me veel

oma peatäie veega,

ning AIDSihaige meel,

me eestlased oma meega.

 

Plasmataskud mitokondris

ütlevad mul üht.

Kui elan terve elu gondlis

olen tühi koht.

 

Mõistmatuks mõistatuseks mulle jäävad elu aganad.

Ei leia ma oma absurdse mõttekülvi tagamaad.

vahelduseks haiku jälle

Lihtsalt lõppeski
ajalt pikk eksisteering
tean, mida teha.

Uus aeg tuleb nüüd
vanast vaid parim kaasa
ikka edasi.

ei ole minu sulest aga puhas kuld!

ole meheks
armin karu
laena mulle
miljard

tahan osta
helistuudio
kus bassein
ja piljard

hõljumas seal
hessehipid
rohelises
vines

kõhutantsu
ette näitab
sinu tütar
ines

ole meheks
armin karu
laena mulle
miljard

tahan teada
seda tunnet
kui on kodus
piljard

mõningaid akrostihhoneid.

Elu, mis see küll on?
Laine ehk, mis lööb randa?
Uus tuuleiil ehk on?

On midagi, mis kaugustesse
Näitamas on suunda.

Palju temalt tahame,
Ikka saame vähe, kuid
Ikka ainult tahame.
Rikkuda ju seda võiks
Ilusama elu nimel.
Toda tahet, mis kõik
Uudse elult imeb.

Avastada endale me
Viivu vabadust ju võiks
Avastada rõõmu tee.
Rumalatele see tõik,
Usu, elu avarus,
See on suurim kavalus.


Ja vastutasuks elule ka surma:

Mida otsid, vanamees
Uuest maailmast siit?
Surmal vaid uste ees
Tuleb rõhuv teeviit.

Sinna ajaratas viib
Uuest kohast tagasi.
Rapitud nukker linnutiib
Mõtlikult seal vagusi.

Surm, jube või hoopis hea?

kas see polegi siis see mille jaoks kogu elu me rügame, teeme tööd, tunneme rõõmu ja valu. kõik selleks et ükskord surra ja see kõik unustada.tekib küsimus, miks? miks siis elada? aga selleks, et see võimalus on lihtsalt antud, ja mitte selle üle pead murda.

Surm on see ju alati olnud,
mille jaoks me elame.
Hiljem mõtled, aru polnud,
mu elu oli pöörane.

Mured ja rõõmud, head ja vead.
Ammu neid enam ei ole.
Vähemalt nüüd sa kindlalt tead,
Surm- see polegi kole.

Miks karta seda, millest üldse ei tea.
Nagu surm, äkki on see hoopis hea?