Tervitused!
Esiteks vabandan iseenda ees, et pole lihtsalt nii jube kaua aega siia jõudnud. aga mis seal ikka...
Teiseks, edaspidi kasutan reaalsete nimede asemel kas muid väljamõeldud nimesid või lihtsalt nimetähti, et keegi end puudutatuna ei tunneks.
Kolmandaks tuleb ilmselt kasutusse palju väljendeid mis on teile võõrad, seega panen kindlasti seletuse järgi.
Neljandaks, ilmselt võib mul sellest tekkida jamasid, aga ma lihtsalt pean seda aega kuhugi kirja panema ja kellegagi jagama, niiet savi. Pealegi, need on minu isiklikud mälestused, keegi ei saa tõestada et need asjad ikka just nii olid ( olid ikka küll tegelikult, mul üsna hea mälu:D)
Alustan siis algusest:
04.juuli 2011 oli see päev mu elus kui tuli astuda pataljoniväravast sisse ja hakata Eestit teenima. Minu puhul sai kohaks siis Vahipataljon. Tunded olid mitmekesised, esiteks olin ärevuses nagu uues kohas ikka, teiseks teadsin, et pikaks ajaks tuleb hüvasti jätta tsiviileluga seega pisut kurb oli ka, ei saa salata. Nõndaks, jätkuv siis kõik ainult puhtalt minu mälestuste põhjal kirja pandud, seega kui keegi kes minuga koos tuli teenima siis võib parandada.
4.juuli hommikul alustas buss Kuressaarest sõitu hunniku mehehakatistega Tallinna poole. Meeleolud olid muidugi ülevad, kui õigesti mäletan siis sai isegi lauldud jkõvasti nalja visatud. Mida lähemale jõudsid aga pataljoni väravad, seda vaiksemaks jäi millegipärast bussiseltskond, kuni bussi seisatades väravate ees ei olnud sealt enam piiksugi kuulda. Väljast võis vaid näha karja uudishimulikke ja pisut kurbasid nägusid aknast vaatamas.
Umbes 15 minutit ootamist ja astusimegi väravast sisse, teenistus võis alata!
Esimese asjana väravast sisse astudes võttis meid vastu vanade olijate naer suitsunurga poolt ning seerude karjumine (mis oli ikka ülivõõrastav, ega siis tsiviilis karjutud koguaeg) mille eesmärk oli karja peata lambaid õigesse kohta juhatada. Saime kätte puugisüstid ja haigekaardid laatsast (sõjaväekeeles haiglast) ning olime läbiotsimiseks valmis.(õigus jah, vahepeal saime vist isegi ühe suitsu teha kuna aega läks ikka tohtutult palju). Istusime siis kahte pikka viirgu muru peale maha ja kotid panime oma ette ning siis lasti koerad meie peale lahti. Paar kanget savmeest veeti ka politseisse avaldust kirjutama, kuna kas siis leiti nende juurest midagi või oli eelmine päev mindud pisut rohkema rohelise peale välja, igatahes narkokoerte tubli nina tuvastas nendes savumeeste tingmärke. Kuna selleks hetkeks oli meie peale juba korralikult röögitud, siis ka minu aju arvas, et meestel nüüd vedas, saavad väest minema ja asi jokk. Aga edasirutates läks hoopis teisiti, nimelt olid mehed õhtul patis (pataljoni lühend, siitpeale ilmselt kasutan ka sellist kirjapilti) tagasi koos trahviga, ilus algus,eksole.
Tulles siis tagasi selle juurde, kui meid oli läbi otsitud, viidi meid kasarmuhoonesse sisse lõpuks ning pandi kuhugi klassi istuma et mingeid ankeete täita. Ankeet täidetud, vaadati see kiirelt üle ja suunati ühte kolmest rühmast ja näidati tuba kätte. Mina jõudsin enda tuppa teise mehena kui õigesti mäletan. Esmamulje maast laeni kappidega, narivooditega ja iga voodi juurde kuuluva tooliga toast oli askeetlik ja väikse karbi laadne, kuhu nüüd surutakse kokku 12 meest (taaskord pean ütlema, et see tuba sai kõige armsamaks kohaks selle kolme kuu jooksul ja oli pigem üks parematest tubadest seal). Toa numbriks 310. Lõplikuks arvuks sai meid tuppa siiski 11 tublit mehepoega, kellest kõigist said väga head sõbrad ja väga muhe seltskond kokkuvõttes.
Üldiselt enne õhtusööki saime esimest ja viimast korda seal toas enam-vähem rahulikult istuda ja tutvuda, peale seda päeva enam sellist aega ei tulnud kuni 23. septembrini, mil selle toaga hüvasti jätsime.
Söömaminek oli täielik hämming (kasutatakse kõige kohta KV-s mis jääb arusaamatuks või kukub totralt välja), kuna rivisammust polnud me kuulnudki. Samuti sellest et söögilauas peab olema haudvaikus, muidu sööd püsti edasi.
Röökimist saime jälle ohtralt loomulikult...
Öösel oma üliväikesesse voodiss ronides leidsin et mu peas tao vaid üksinus küsimus, "Oli seda nüüd siis ikka kindlasti kohe vaja?". Samas oli ikka alles see uudishimu ja ärevus järgnevate kuude väljaõppe ees, sest vastu tahtmist ma siia ei tulnud, vaid ikka midagi uut õppima.(etteruttavalt pean taaskord ära ütlema, et see õpihimu mis alguses oligi, võeti ka kiiresti ära).
Varsti siis edaspidistest tegevustest jälle...
Kogu selle aja sisse mahtus niimõndagi huvitavat, millest kindlasti kirjutan siia nii kuidas jõuan (ja hetkel aega mul jagub,kuna istun Tervisesanatooriumis ja ravin enda selga, mille ma just noorteajal metsa keerasin.)
Esiteks vabandan iseenda ees, et pole lihtsalt nii jube kaua aega siia jõudnud. aga mis seal ikka...
Teiseks, edaspidi kasutan reaalsete nimede asemel kas muid väljamõeldud nimesid või lihtsalt nimetähti, et keegi end puudutatuna ei tunneks.
Kolmandaks tuleb ilmselt kasutusse palju väljendeid mis on teile võõrad, seega panen kindlasti seletuse järgi.
Neljandaks, ilmselt võib mul sellest tekkida jamasid, aga ma lihtsalt pean seda aega kuhugi kirja panema ja kellegagi jagama, niiet savi. Pealegi, need on minu isiklikud mälestused, keegi ei saa tõestada et need asjad ikka just nii olid ( olid ikka küll tegelikult, mul üsna hea mälu:D)
Alustan siis algusest:
04.juuli 2011 oli see päev mu elus kui tuli astuda pataljoniväravast sisse ja hakata Eestit teenima. Minu puhul sai kohaks siis Vahipataljon. Tunded olid mitmekesised, esiteks olin ärevuses nagu uues kohas ikka, teiseks teadsin, et pikaks ajaks tuleb hüvasti jätta tsiviileluga seega pisut kurb oli ka, ei saa salata. Nõndaks, jätkuv siis kõik ainult puhtalt minu mälestuste põhjal kirja pandud, seega kui keegi kes minuga koos tuli teenima siis võib parandada.
4.juuli hommikul alustas buss Kuressaarest sõitu hunniku mehehakatistega Tallinna poole. Meeleolud olid muidugi ülevad, kui õigesti mäletan siis sai isegi lauldud jkõvasti nalja visatud. Mida lähemale jõudsid aga pataljoni väravad, seda vaiksemaks jäi millegipärast bussiseltskond, kuni bussi seisatades väravate ees ei olnud sealt enam piiksugi kuulda. Väljast võis vaid näha karja uudishimulikke ja pisut kurbasid nägusid aknast vaatamas.
Umbes 15 minutit ootamist ja astusimegi väravast sisse, teenistus võis alata!
Esimese asjana väravast sisse astudes võttis meid vastu vanade olijate naer suitsunurga poolt ning seerude karjumine (mis oli ikka ülivõõrastav, ega siis tsiviilis karjutud koguaeg) mille eesmärk oli karja peata lambaid õigesse kohta juhatada. Saime kätte puugisüstid ja haigekaardid laatsast (sõjaväekeeles haiglast) ning olime läbiotsimiseks valmis.(õigus jah, vahepeal saime vist isegi ühe suitsu teha kuna aega läks ikka tohtutult palju). Istusime siis kahte pikka viirgu muru peale maha ja kotid panime oma ette ning siis lasti koerad meie peale lahti. Paar kanget savmeest veeti ka politseisse avaldust kirjutama, kuna kas siis leiti nende juurest midagi või oli eelmine päev mindud pisut rohkema rohelise peale välja, igatahes narkokoerte tubli nina tuvastas nendes savumeeste tingmärke. Kuna selleks hetkeks oli meie peale juba korralikult röögitud, siis ka minu aju arvas, et meestel nüüd vedas, saavad väest minema ja asi jokk. Aga edasirutates läks hoopis teisiti, nimelt olid mehed õhtul patis (pataljoni lühend, siitpeale ilmselt kasutan ka sellist kirjapilti) tagasi koos trahviga, ilus algus,eksole.
Tulles siis tagasi selle juurde, kui meid oli läbi otsitud, viidi meid kasarmuhoonesse sisse lõpuks ning pandi kuhugi klassi istuma et mingeid ankeete täita. Ankeet täidetud, vaadati see kiirelt üle ja suunati ühte kolmest rühmast ja näidati tuba kätte. Mina jõudsin enda tuppa teise mehena kui õigesti mäletan. Esmamulje maast laeni kappidega, narivooditega ja iga voodi juurde kuuluva tooliga toast oli askeetlik ja väikse karbi laadne, kuhu nüüd surutakse kokku 12 meest (taaskord pean ütlema, et see tuba sai kõige armsamaks kohaks selle kolme kuu jooksul ja oli pigem üks parematest tubadest seal). Toa numbriks 310. Lõplikuks arvuks sai meid tuppa siiski 11 tublit mehepoega, kellest kõigist said väga head sõbrad ja väga muhe seltskond kokkuvõttes.
Üldiselt enne õhtusööki saime esimest ja viimast korda seal toas enam-vähem rahulikult istuda ja tutvuda, peale seda päeva enam sellist aega ei tulnud kuni 23. septembrini, mil selle toaga hüvasti jätsime.
Söömaminek oli täielik hämming (kasutatakse kõige kohta KV-s mis jääb arusaamatuks või kukub totralt välja), kuna rivisammust polnud me kuulnudki. Samuti sellest et söögilauas peab olema haudvaikus, muidu sööd püsti edasi.
Röökimist saime jälle ohtralt loomulikult...
Öösel oma üliväikesesse voodiss ronides leidsin et mu peas tao vaid üksinus küsimus, "Oli seda nüüd siis ikka kindlasti kohe vaja?". Samas oli ikka alles see uudishimu ja ärevus järgnevate kuude väljaõppe ees, sest vastu tahtmist ma siia ei tulnud, vaid ikka midagi uut õppima.(etteruttavalt pean taaskord ära ütlema, et see õpihimu mis alguses oligi, võeti ka kiiresti ära).
Varsti siis edaspidistest tegevustest jälle...
Kogu selle aja sisse mahtus niimõndagi huvitavat, millest kindlasti kirjutan siia nii kuidas jõuan (ja hetkel aega mul jagub,kuna istun Tervisesanatooriumis ja ravin enda selga, mille ma just noorteajal metsa keerasin.)
No comments:
Post a Comment