ajendatuna üliintelligentsest vestlusest...

sisutus on teinekord sisukus

süües kasvab ju isukus

öeldes üht ei pruugi nii mõelda

mõeldes teist ei pruugi seda öelda.

 

Vabameelsest sisutusest rääkida ma võiksin

ehkki tunne nagu nööri mööda käiksin,

kuna tähtis pole siingi luules mõte ega sisu

igaüks isemoodi mõistab luuleridu.

 

pealtnäha taevalik ning esmapilgul ilus

võib tunduda ju igaüks kui hauas just ei lama

aga niipea kui avab suu, kaduda võib ilu

eesriide langedes sa kuuled ainult jama.

 

Asi pole geenides või milleski muus

pole mõtet sellega end vabandada välja

ainult ise oled süüdi, kui sõnad mis suus

on totaalne jama ja ei paku enam nalja.

 

Siiski, teisest küljest vaatlen seda

ja kui ütlema ma peaksin veel

et  mitte üldse sisukas ei olla saa

siis hetkeks vääratab mu meel.

 

aga valetama selle kohta ei hakka parem ma,

sisutus peaks sisukuse hästi tagama

ning ei huvita mind miski, sisutühi pole keegi

sisukus kui end välja näitab, on asi seegi.

 

Loobin praegugi ju õhku ainult tühje sõnu

kuid tunne olla sisukas mus tekitab vaid mõnu.

ega pole kerge

mõtlesin terve päeva, et peaks midagi kirjutama. Värskendav jalutuskäik näitas vaid seda, et filosoofial pole täna algust ega lõppu.muuseas tänaks ka seltskonda siinkohal:). Lausa utoopiline on see kuidas võrdeliselt pikema unega kasvab raskenev ajutöö. Lollusi võiks ju loopida koguaeg aga vahest juhtub tarku päevi ka vahele. iseennast kiitmast ma ei väsi muidugi. Igatahes, tagasi asja juurde,  mõtlesin mis ma mõtlesin- lõpuks jäin ühele asjale pidama, mis mind tõsiselt närvi ajab. nimelt religioon- või täpsemalt selle puudumine. Eks ole see kahe otsaga asi muidugi. Pole mul midagi usklike vastu, kes rahumeelselt enda asju toimetavad aga lugedes artiklit lastest religioonis läksin tõsiselt kurjaks. Nimelt, pigem orjastusest, kus lapsi sunnitakse teenima ja uskuma midagi vastavalt vanemate või kogukonna nõuetele. Täiskasvanuks saades ei saadagi sellest enam aru ja minu isiklik arvamus on see, et nende inimeste elu pole enam täisväärtuslik. Miks see mulle ei meeldi? nagu ka paljud erinevad totalitaarsed (ja paljuski ka muud) suundumused, on ka süvareligioon inimloomuse ekspluateerimine, selle hüvede ärakasutamine ja pahede allasurumine, hirmule ajendatud, mis peab inimesi mõtlematuteks ja nõrkadeks, sünni poolest patusteks olevusteks. Sealhulgas ka lapsi. Võtame või kristluse. Muidugi on selle õpetuse juured märksa sügavamad, patu algne alus oli karma, taassünd läbi õppekogemuste ning ka teised praeguseks dogmaks muutunud "kirikutõed" on pärit enne-meie-aegsetest paganlikest maailmavaadetest. See iseenesest ei muuda aga fakti sellest, milliseks on religioon muutunud täna tänu inimeste ahnusele, saamahimule ja valitsemissoovile. Lastele peaks võimaldama kasvamist ja maailmast arusaamist, iseõppimise läbi. Vanemad ja kogukond peaks olema heatahtlikud soovitajad ja seletajad. Mitte rebima lapsi religioossetele kokkusaamistele kaasa. Tegelikult loodan, et keegi lugejatest (tulevatest lapsevanematest loodetavasti, sest eesti iive vajab tõstmist) seda tõsiselt võtab ja ei riku enda lapse elu ära. Pole viitsinud sellest luuletust kirjutada ja olen rahul sellega et sain vähemalt vb mitte nii olulisel teemal midagi öelda. Kohtume peatselt jälle!

Invaliidide marss

Kodust väljudes ma süütan sigareti

suunurgast hampapraost pritsin välja tati

Jalg jala ette käin, ma midagi ei näe

käies aina edasi välja sirutan ma käe

olen pime...

Naabrimees mul rõõmsalt ütleb jälle "nägemist!"

Mõnitust kuuldes surun rusikasse käe

Enam pole temaga mul rohkem tegemist

kui kõrvuti me käime, temagi ei enam näe

olen pime...

sõiduteele marssides ma vaatan ikka ringi

kuigi kasu pole sest,  nõnda pilditu on tee

tunnen õrna põrkumist vastu viksit' kingi

nüüd tean, olen kurt ka kurat veel.

olen pime...

ja pole ime,

kuna kurdistunud olen ka

hea et rääkidagi saan.

tahaks näha, kui..

...keegi seda isiklikult võtab peale minu. ajan rihma vihaseks muidu:)

Küllap majandussurutised on jõudnud ka minuni

olen rahakriisis ja murede, kogu sita sees rinnuli

kaeban enda rasket elu kõigele kes tahavad kuulata

ei viitsi iseendasse vaadata, ennast ära ruunata.

piisab sellest kui saan kellegile endast rääkida

kuidas vihkan kedagi, vihkan nõmedust ja ida.

Häbi mul ka ei tohiks olla enam alles siiani

otsa sai see viimati, kui nägin enda kaksikuid- siiami.

Küllalt ringi olen tõmmanud, sellega ennast petan

mõtlen, et aitab mul jamasid unustada

 

Eluvaatelt olen positiivne siiski, ning üsna praktik

kogemustelt ehk mitte tugev, kuid siiski taktik.

lämmatavaid muresid ja probleeme ei võta miski

mis poleks minu elustiil, kas siis suits või viski.

kui keegi üritab mind muuta või siis kuhugi pöörata

võin seda teha ju küll, kui pärast saan edasi hoorata.

elupõletajast suli, joodik ja kaltsakas, rohmakas

enam ei põe ma midagi peale igikestva pohmaka.

ei ütleks, et kogu see maine asjandus mind köidaks

kuid samas tean, et mille enamaga ma iseennast võidaks.

olen loodud nii, et tegema pean seda mida tahan, ei enamat

pole minu jaoks mustast ähmasest arusaamatusest kenamat.

või vähemalt nii mulle tundub ikka veel

probleemide kuhjudes alati vääratab mu keel.

 

aga siiski ma võin ju olla lohh, kuid

ütlen ikka, et suht kõigest on mul pohhui.

ma mõtlen üht ja ikka räägin teist

mu mõistus ja süda ei salli teineteist.

kurat

kuradi kurat

kuradi kuradi kurat

vabandust.

69- postitused koguvad tuure

ma kõnnin mööda ulmelisi radu

neid radu ei tunne teed

tunnen vaid ümber ajakadu

kadunud kõik asjadki need

 

mis ealeski ma võtnud vaevaks

kõik täide olen viinud

siiski midagi mind vaevaks

unustusse langenud.

 

On hääled tasased mul peas

ja minevik varjutab teed

ei ole olevikkugi head

ainult minevik mu ees.

 

Varjudeta varjutused kisuvad end lahti

ja jälle koormamas on mind

pole nende jaoks mul enam mahti

mis on tuleviku hind?

Mõttekergus-lendlus-selgus.

Tühi valge paber

ja kiri selle peal.

Ideetu mõte, tume,

ei tõota head.

Vana tammest laud

klaas kibedat kõrval,

lõhenenud käes pliiats.

Ta pole ju mõrvar.

Kalk nägu, kindlus,

on läbi mõelnud kõik.

Tõustes pillab pliiatsi,

punktita jääb viimne lõik.

Laetalalt rippumas

pääsemisvõimalus.

Kindla peale minekul

ei saa see olema valus.

Kibe kergelt voolab alla,

enam miski poleks lugend.

Otsusekindel inimene pole nõrk

ega anna alla, vaid on tugev.

kuna suudab kõigega vabatahtikult

jätta hüvasti.

See ei vaja mingit õigustust

ega nõua kaastunnet.

vaid mõistmist, kes olen mina?

et pilduda halba pilku ning tunnet.

elu- ilus, valus, must-valge ja värviline. keerulised olukorrad lisavad sellele vaid vürtsi. Halb on kuulata juttu (minu arust suhteliselt kretiinne suhtumine) nagu probleemid ja vaidlused ei viiks elus edasi. Ainult nii saadaksegi ju teistest aru ja seeläbi ka iseenesest. Praegu siinkirjutajal samuti raske olukord, nimelt sellesse blogisse pole ma veel ühtegi postitust lisanud, mis ei sisaldaks luulet (kasvõi mingisugustki). Aga eks seegi probleem ole ületatav. Iga aastaga nimelt olen näinud, et ei ole lihtne näha iseendasse ning veel vähem ennast erinevates olukordades kontrollida. Ma pole seda täheldanud vaid iseendal kuid ka teistel. Sa küsid, miks see üldse nii tähtis on?- vastaksin, et see on osa iseendast, näha ennast kõrvalt ning enesekontrolli suurendada. Muidugi ei saa seda teha alati ja igal ajahetkel, kuid võimalikult palju. Seeläbi hoiaksime ära nii iseenda ja teiste kuidagimoodi solvamise või alavääristamise vms. Muidugi võiksin siinkohal sisse tuua erinevad teemad mis seda mõjutavad (kas siis heal või halval kombel) nagu nt. alkohol ja muud meelemürgid aga ma ei tee seda nimme. Elada tuleb nii, et lased teistel elada ja lõpuks tuleb see ringiga endale tagasi. Ma loodan, et keegi ei võta seda isiklikult (sest selliselt pole see mõeldud) ning kutsun üles vaatama endasse, ning seeläbi teiste elu paremaks teha. Ise ma seda kunagi teinud pole ja hakkan nüüdsest praktiseerima (kurvastajatele ütlen, et see tekst siin on lihtsalt luuletuse asendus, kuna riime hetkel ei tulnud). Elage hästi!

Lihtsuses peitub võlu, kannu sees õlu.

argipäev

on üleväsimus roomamas mu hinge

pilgu viskan enda ümber

ja nõrk lihas hakkab tõmbuma pinge.

 

kramp, kuis küll lubab seda tämber.

rääkida ma veidi üritan

ja järsku pilku tõmbab number.

 

mõtisklen, ta vihikulehel külitab.

järsk liigutus ja rebin,

pistan suhu, närin, prükkarisse sülitan.

 

tume hääl mind kusagilt sebib.

silmelt langeb kae

tahvli ees on halb, oma lauda kebin.

 

mu häbisse vajudes mind vaatab keegi

loodan, et must mõeldakse head.

ei tahaks jääda, üks mind taga räägib.

 

kuid pedagoogina ma siiski pean.

kirbe kahepalgelisus, inimese algelisus.

On südamel teed, millest mõistus ei tea.

Õnneks vaimne hingelist eales ei nea.

Aga kui vaenu pärast otsa saaks jaks,

siis kiirelt tõusmas leekidest kättemaks.

Õnneks aga rahulolu õndsus on hea

sest on südamel teed, millest mõistus ei tea.