argipäev
on üleväsimus roomamas mu hinge
pilgu viskan enda ümber
ja nõrk lihas hakkab tõmbuma pinge.
kramp, kuis küll lubab seda tämber.
rääkida ma veidi üritan
ja järsku pilku tõmbab number.
mõtisklen, ta vihikulehel külitab.
järsk liigutus ja rebin,
pistan suhu, närin, prükkarisse sülitan.
tume hääl mind kusagilt sebib.
silmelt langeb kae
tahvli ees on halb, oma lauda kebin.
mu häbisse vajudes mind vaatab keegi
loodan, et must mõeldakse head.
ei tahaks jääda, üks mind taga räägib.
kuid pedagoogina ma siiski pean.
No comments:
Post a Comment