kerge tunne, mis meenutab end mulle.
Süda kisub raskeks ja silma tekib kae
nagu nuga maos, sool silmas - ma ei näe.
Aga kui ma ei tunneks midagi,
kas oleksin siis halb?
Ehk ei teaks siis kedagi..
mõtteis haigutaks mul talv.
Haigeks teeb mind, neere lõhuvad nähtamatud väed.
Pea tulikuum, maks südamele ulatab käe.
Tonnist mullast olen raskem, nii ei ela kaua.
Olen raskem mullast, mis katab minu haua.
Olen valiku ees jälle nagu olin varem.
Ma pole muutunud, ma pole parem.
Aga õppind olen eelnevast ja nii
tean - saatus mind aitab siiski.
Aga kas pean tingimata tundma kõike,
milles mu elu teeb kõrvalpõike?
Ei tahaks tunda, kuid tundes tean,
et kõigest hoolimata on elada hea.
5 comments:
Beautiful :)
Ah, ja pean mainima seda ka, et Irma kui põline kajakatearmastaja tunneks kindlasti uhkust, et noored muhu loojad temast inspiratsiooni leiavad. Kahtlemata. (Y)
ei tohi Irmat maha teha:) ta on tore tegelikult...aga rääkima peaks küll. to Lif. : aitäh, üritan;)
Pole paha. See on juba üsna mõttekas ridade seadmine:) Küll siiski jääb mõni koht arusaamatuks, aga ma olen loll ka nii et pohhui.
Post a Comment