ega pole kerge

mõtlesin terve päeva, et peaks midagi kirjutama. Värskendav jalutuskäik näitas vaid seda, et filosoofial pole täna algust ega lõppu.muuseas tänaks ka seltskonda siinkohal:). Lausa utoopiline on see kuidas võrdeliselt pikema unega kasvab raskenev ajutöö. Lollusi võiks ju loopida koguaeg aga vahest juhtub tarku päevi ka vahele. iseennast kiitmast ma ei väsi muidugi. Igatahes, tagasi asja juurde,  mõtlesin mis ma mõtlesin- lõpuks jäin ühele asjale pidama, mis mind tõsiselt närvi ajab. nimelt religioon- või täpsemalt selle puudumine. Eks ole see kahe otsaga asi muidugi. Pole mul midagi usklike vastu, kes rahumeelselt enda asju toimetavad aga lugedes artiklit lastest religioonis läksin tõsiselt kurjaks. Nimelt, pigem orjastusest, kus lapsi sunnitakse teenima ja uskuma midagi vastavalt vanemate või kogukonna nõuetele. Täiskasvanuks saades ei saadagi sellest enam aru ja minu isiklik arvamus on see, et nende inimeste elu pole enam täisväärtuslik. Miks see mulle ei meeldi? nagu ka paljud erinevad totalitaarsed (ja paljuski ka muud) suundumused, on ka süvareligioon inimloomuse ekspluateerimine, selle hüvede ärakasutamine ja pahede allasurumine, hirmule ajendatud, mis peab inimesi mõtlematuteks ja nõrkadeks, sünni poolest patusteks olevusteks. Sealhulgas ka lapsi. Võtame või kristluse. Muidugi on selle õpetuse juured märksa sügavamad, patu algne alus oli karma, taassünd läbi õppekogemuste ning ka teised praeguseks dogmaks muutunud "kirikutõed" on pärit enne-meie-aegsetest paganlikest maailmavaadetest. See iseenesest ei muuda aga fakti sellest, milliseks on religioon muutunud täna tänu inimeste ahnusele, saamahimule ja valitsemissoovile. Lastele peaks võimaldama kasvamist ja maailmast arusaamist, iseõppimise läbi. Vanemad ja kogukond peaks olema heatahtlikud soovitajad ja seletajad. Mitte rebima lapsi religioossetele kokkusaamistele kaasa. Tegelikult loodan, et keegi lugejatest (tulevatest lapsevanematest loodetavasti, sest eesti iive vajab tõstmist) seda tõsiselt võtab ja ei riku enda lapse elu ära. Pole viitsinud sellest luuletust kirjutada ja olen rahul sellega et sain vähemalt vb mitte nii olulisel teemal midagi öelda. Kohtume peatselt jälle!