ja kiri selle peal.
Ideetu mõte, tume,
ei tõota head.
Vana tammest laud
klaas kibedat kõrval,
lõhenenud käes pliiats.
Ta pole ju mõrvar.
Kalk nägu, kindlus,
on läbi mõelnud kõik.
Tõustes pillab pliiatsi,
punktita jääb viimne lõik.
Laetalalt rippumas
pääsemisvõimalus.
Kindla peale minekul
ei saa see olema valus.
Kibe kergelt voolab alla,
enam miski poleks lugend.
Otsusekindel inimene pole nõrk
ega anna alla, vaid on tugev.
kuna suudab kõigega vabatahtikult
jätta hüvasti.
See ei vaja mingit õigustust
ega nõua kaastunnet.
vaid mõistmist, kes olen mina?
et pilduda halba pilku ning tunnet.
No comments:
Post a Comment